Mõnus linn

Kuhing (hüüdnimega Kassi linn) oma ligi 900 000 tuhande elanikuga on Sarawaki piirkonna pealinn ja pidavat olema Borneo suurim linn. Kota Kinabaluga võrreldes on ta mõnus rahulik väikelinn.

Oma koti pakkisin lahti Nomadi külalistemajas. Omanikul täitsa savi kauaks ma jään- ütles pärast maksad ja asus näitama kööki, vannitubasid ja kuidas uksest sisse- välja saab. Lihtne

Enamus rändureist nagu ikka kihutab Kuchingist läbi, aga üks itaalia plika on siin chillinud juba 2 nädalat ja tal pole aimugi millal edasi liigub. Sama vähe on aimu ka Kanada poisil, kas ta läheb homme Bako rahvusparki või ei... vaatame mis ilm on. Mulle meeldib.

Chill on olla. Mõned on päev läbi toas.

Üleeile alustasin päeva kahe kõige lahedama mutiga, keda eales reisil kohanud olen. Mirette (74) on Norrast pärit ja tema sõbranna Marie (ehk vanemgi veel)  Šveitsist. Naised reisivad kahekesi nagu miškad ilma igasuguste broneeritud tuuridega. Külalistemajas nad muidugi dormis ei ööbi, aga ikkagi- nad ei läinud ka nende eale sobivasse uhkesse hotelli, vaid tulid siia. Norrakas tuli oma mehe juurest ära 3 nädalaks, kuna ta mees tahaks mõnusasti kodus istuda ja reisimist ei naudi, siis tema eas on vähe neid järgi jäänud kes veel reisida viitsiks (issand, aga minu eas ka juba!). Vabakutseline ajakirjanik Marie see eest on sedakorda kolmekuusel reisil, tal on vaba tagasisõiduga pilet, sestap ei pidanud ta ka võimatuks jääda kauemaks.
Isa, Mirette arvas, et sa pead kindlasti minuga järgmisele reisile tulema. Rääkisin talle, et mul on reisihimuline isa J  Kahju , et ma sel aastal liiga hilja sinu kaasa võtmise peale tulin. Isa, sulle oleks siin niiii meeldinud.

Kuchingis on kõik muuseumid tasuta, iga päev lahti, nii et pühapäeval turult tulles hüppasin läbi. Muuseumi vana osa on natuke päevinäinud, aga ikkagi päris tore. Üks tuba on näiteks dekoreeritud pealuudega. Vanal ajal ladustatid vaenlase kolbad elutuppa- ikkagi uhkuse asi.

Kuchingi muuseum

Kohalik sõdalane naaseb skalbiga.

Umbes 100 a hiljem on tädid päris moodsad
(©sarawaki museum, pilt ei ole minu tehtud vaid on muuseumi pildilt maha pildistatud)

Vaenlase pealuudest moodustatud pärg oli pikamaja toas vanal ajal igatahes aukohal

Ühes nurgas passis kratt. Hea kodune tunne tuli

Nädalavahetuse turul:

Redise-rabarbari- õuna maitsega puuvili. Müüakse tükeldatuna tänavatel ja bussipeatustes. Mingit soolast pulbrit  puistavad sinna peale. Jube maitsev on

Riis bambustorus

Malai prouad seeni ostmas

Linn:

Siingi nagu Vietnamis: su pood on su söögi-, elu- ja magamistuba.
Ma ehmatan iga jumala kord kui satun nende privaatsetele (söömine) toimingutele. ning lasen kiiresti varvast.
Nemad peavad mind kindlasti imelikuks- mis ta siis tuleb siia poodi...

 Ja nagu ikka- kulutuuri leiab tänapäeval kõige lihtsamalt kaubamajas...

Ja lõpuks. Tiiu, ütle ausalt: kas sa oled siin käinud?

Paremal keskel nurgas Tiiu teade

And here we go again

Jõuan mina Mirisse Minda Guesthouse ja olen nii rõõmus, et sain lennujaamast kohaliku bussiga ja ühe toreda kohaliku vanamehega hostelini jalutatud ja mõnusalt juttu veeretanud  ja seal ta on!

Receptionis seisab Kohalik Malaisia kauboi mr Willie, kes on  nii elevil sellest,  et ma olen Estooniast. Kraabib kohe oma isikliku märkmiku välja ja laseb mul sinna oma nime meiliaadressi ja telefoninumbri kirjutada. Miks? Aga sellepärast,  et lahkub oma turistidega praegu Mulu Rahvusparki Pinnaclese matkale, kuid tuleb mõne päeva pärast tagasi- ja Kuchingis me ju näeme, eks?  Super- ma pean ainult minema tema nimetatud guesthouse`i.

Žiisus, millal see lõppeb ometi? Aa, ma tean- Eestis muidugi.
 Seal ei pööra ükski mees mulle sellist tähelepanu. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis ei meenu mulle kümne viimase aasta jooksul, et keegi oleks pärast lühikest 5-minutist tutvust mu kontaktandmeid küsinud (olgem ausad, ega ma seda väga ei ihale ka).  Eesti mehed on tõesti pikaldase mõtlemisega ja nohjah ja meil on ju sotsiaalvõrgustikud, kübersuhtlus, milleks enam vanamoodsad telefoninumbrivahetused jmt old school crapp....Mehed, tehke seda, kui tuleb tunne, et keski on seda väärt. Ma arvan, et naised on lihtsalt nii hämmastunud, et keegi ei keeldu- halvimal juhul saate valesti kirjutatud telefoninumbri. 

Willi tassis mu koti dormituppa ja arvas, et see värske tutvus peab ka ühe mehise kallistusega lõppema. Oeh. Õnneks tuiskas ta edasi ja ma loodan, et Kuching on piisavalt suur linn, et me seal kokku ei põrka.

Willie, individuaalne giid ja retkede korraldaja. Vaatasin ta blogi: tundub  täitsa usaldusväärne mees olevat. Võtke ühendust kel sinnakanti asja ja tahaks oma giidiga näiteks (via Headhunters trail) näiteks Mulusse matkata.

Miri on mõnus väikelinn. Midagi erilist siin ei ole,  osa linnast on natuke ilusam ehk siis vanem- see on vanalinn väikeste söögikohtade ja hiinlaste tränipoekestega. „Päris poed“ on kõik hiiglaslikes kaubandukeskustes- sinna pole olnud isu üheski linnas sisse astuda: täpselt ei tea ka kas seal on guccid või muccid või mis värki müüakse- globaalne träni üldse ei huvita.
Lihtsalt mõnus väike linnake kahe suure (Kuching ja Kota Kinabalu ) vahel kus hea peatuda kui suurlinnast väsinuna naased. Linn on Malaisia õlitööstuse sünnikoht  ja kuigi õlipumpamine lõpetati siin enam kui 35 aastat tagasi seisavad vanad puurtornid mälestuseks siiski alles. Mind muidugi see värk üldse ei huvita ja niisama kõlgun linnas ringi.
See on ka esimene koht Malaisias kus suveniiripoes tundub, et oleks midagigi kingituseks osta. Eelmised 4 nädalat arutlesin, et viga ei saa olla minu kogemustes teiste riikidega (hakkad lihtsalt aru saama millised on rahvuslikud meened ja millised on tavaline hiinaträni mida müüakse kohaliku pähe kõikides Kagu-Aasia maades) –no lihtsalt enam koledamaid asju kui Malaisias sh ka Sabahis ei ole olemas!
Mul ei ole küll mingit plaani suveniire kaasa tuua, aga lihtsalt hea on läbi jalutada ja vaadata mida Malaislased ise oluliseks peavad ja mida nad oma riigiga seostavad. 

kohalik surnuaed

Kuigi kõik Miri lennujaamas kohatud inimesed väidavad, et linna kohalikku bussi ei lähe ja saab ainult taksoga ( ca 25 ringitit) siis see EI OLE TÕSI.
Bussipeatus on otse hotelli ees, teisel autosõidureal ja buss käib umbes kord 1-1,5 järel. Bussinumber on 22+28 ja linna Bussijaamast (otse Visitors Information Centre tagant)  lahkumise ajad on järgmised:

Buss sõidab umbes 20 minutit. Seega lennujaamast väljub ta  10.05, 11.35 jne. Pilet 2,60 .

Kuigi LP kaardi pealt tundub, et bussijaamast on linna, näiteks Mindasse pikk tee marssida, siis tegelikult ei ole see midagi. 15-20 minutit marssimist. Otse südalinna tõesti buss lennujaamast ei lähe, aga eks see bussijaam juba ongi enam- vähem sealsamas. Linn on tõesti väike

Poolteist päeva voodirežiimi

Kolmandale jaanuarile broneeritud canopy walki lükkasin ühe päeva võrra edasi. Tundus, et pean ikka vähemalt ühe päeva endale 100 % voodisolemist lubama. Käisingi ainult hommiku- ja õhtusöögil kohvikus ja lahmisin vett sisse. Palavik turnis pidevalt 34-38,7 vahel. Neljanda jaanuari hommikul tundsin end väga hästi ja hoolimata selles, et palavik varahommikul kiskus üles, läksin siiski kell 10 rippsildadele.

Hosteli kõige suurem tuba- 11 voodiga

Mis ma oskan öelda? Väidetavalt on need 2005 aasta alguses ehitatud sillad ühed Borneo paremad ja pikemad – pea pool kilomeetrit, aga  mingit kustumatud elamust ma nendest ei saanud. Kõrgust ligi 40 meetrit. Väga raske on ikkagi peale Laose Giboni kogemust millelgi end tõeliselt üllatada lasta. Arvatavast neil kes enne puulatvades turninud ei ole, oleks põnev. Minu jaoks on isegi Nõmme või Valgeranna seikluspark rohkem adrenaliini pakkuv. Noh, samas annab see võimaluse džunglile ülevalt alla vaadata, kui keegi peaks seda igatsema. Linde eriti ei näinud, harva pidid rohelised rästikud (Green Viper) sinnakanti eksima. Üldse hakkab mulle tunduma, et maas olevaid madusid on vist vähe. Poisid kohtasid ka üleval Pinnaclesi kõrgustes Green Viperit –Stefan oleks äärepealt oma käega samast puujuurest krabanud kus Viperipoiss lebas. Ja nüüd siis ka siinne lugu, et nad turnivad mõnikord üles rajale. Ju neile meeldib siis soe ja päikesepaiste- maas on märg ja mudane.

Giid Noah rääkis mulle, et seda köisrada ehitati ligi aasta ja kord aastas toimub suurem kontroll, näiteks antakse köisi järgi vastavalt puude kasvule, sest neile ei tohi ju haiget teha. Samuti käib igal hommikul keegi raja üle. Ja tõepoolest, teepeal tuligi meile vastu turvavormiga vennike kes andis võtmed meie giidile Lucasele üle. Taaskord lastakse külalised puude otsa vaid koos giidiga ja ka tornid kust üles ja alla saab, on lukustatud, et metsikutel külalistel ei tuleks pähe sinna ise vallatusi tegema  minna. Mis seal väga juhtuda saaks, ei tea- võrgud on päris kõrged. Küsisin Lucaselt, kas kunagi on siin midagi turistidega juhtunud, no mõistagi ei saa ta mulle sellist infot anda ja vastus sai tulla ainult üks- ei iialgi.

Kui vaatan külastajad enda ümber, siis siin Sarawaki piirkonnas ja eelkõige Mulus on need vähe teistsugused. Pole seitsme päeva jooksul näinud ühtegi malaislast, korra käis läbi hiina perekond. Kõik ülejäänud on lääne turstid. Stefan ja Orla on kõige nooremad, järgmine vanuseklass algab 35-st. Valdav osa on 40-50 vahel paarikesed või lausa vanemad inimesed- ühesõnaga need kes tulid Borneole looduse pärast. Lastega peresid ei näinud peale ühe paari. Eile lõunal laekus dormi üks klassiekskursioon Austraaliast. Austraallasi on siin üldse kõige rohkem. Sain teada, et nende nö odavlennud ümbruskandi riikidesse toovadki peamiselt Singapuri ja Kuala Lumpurisse. Kuna pilet on odav ja Malaisia on neile kohutavalt odav, siis seetõttu on see suhteliselt populaarne sihtkoht teha kiireid paarinädalasi sukeldumis-, matkamis-, või loodusreise.
Mis on eriti huvitav- Borneo saarel pole ma üldse märganud hindusid. Kui, siis tõesti mõned üksikud Kota Kinabalus- Borneo suurimas linnas. Kuskil mujal neid ei torka silma. Ka hiinlasi on siis oluliselt vähem kui mandril. Võiks öelda, et Borneo on ainus malaidele jäänud ala. Ning hiinlased kes kõva reisimisega poolsaarel silma torkasid, ei ole siinse saare võlude peale maiad. Noh neil omal maa suur ja lai ja võimsa loodusega- ju käivad seal sugulasi külastamas.

Peale canopy walki tundsin end nii hästi et võtsin ette 3 km matka Moonmilk Cave (kuupiima koopasse). See on ainuke koobas mida võib külastada rahata ja iseseisvalt, siis kui oled pargi territooriumil. Suht veider ikkagi, võrreldes teiste nn suurte ja turvaliste koobastega- see on väike madal koobas, kus pole ainsatki valgustust, mitmes kohas on väga kitsad lõhed kust tuleb end sisse pressida ja koobas on ühenduses Selgevee koopaga, et lõpuks peaks sinna välja jõudma kui tagasi ei pööra. Natuke tuuseldasin seal aga kuna olin üksi ja ei olnud plaani selgevee koopasse jõuda, siis pöörasin varsti tagasiteele.

Paljud kes selles koopas käisid, ütlesid et see meelis kõige rohkem- ilmselt lihtsalt sellepärast, et ei ole giidi ja saad tunda end natuke ohtlikult kui koopasügavusse sukeldud...

                                                                        Metsahääled

Kodus viskas korra palaviku üles, kuid see jäi ka viimaseks. Hommikul oli minu üllatuseks Greg välja chekkinud ja kohtasin teda hommikusöögilauas. Ilmselt ei lasknud ameerikalik püsimatus tal kahte päeva kasutult istuda kuna nii teisel kui kolmandal jaanuaril uhas ta veel pargi territooriumil viimasedki koopad, kose ja külad läbi. Nüüd ma ei imesta miks ta viimasel päeval rampväsinult voodisse kukkus, ilmselt õnnestus ka lennujaamas pilet varasemaks vahetada ja nii kihutaski mees Miri kaudu Bruneisse tagasi. Kes küll tuleb kaheks nädalaks Borneole ja otsustab sellest nädala veeta Bruneis? Ainult ameeriklane!

Greg muide saab tänu oma kolledžitööle aastas mitu 2-4 nädalast puhkust, mõnel aastal teeb ta 4 reisi. Viimase 10 aastaga siis on ta külastanud üle 40 sihtkoha, sageli 2-3 riiki korraga. Järgmised on kavas Svaasimaale ja Valgevenesse. Ka Tallinnast on mees läbi kapanud 15 a tagasi. Tema kiituseks tuleb öelda, et mees siiski oskab huvitavaid sihtkohti välja noppida- mitte päris selliseid mida keskmine California ameeriklane külastab.

väike roheline sisalik
on siin pildil peidus

Mitu korda mõtlesin selle nädala jooksul, et mul ikka pole sellist loodusinimese silma, et ise džunglis jalutades väga neid erakorralisi lehekujulisi või pulgakujulisi putukaid märgata. Muidugi- poole sõrme pikkused sipelgad, tirtsud, igasugu erinevad sajajalgsed ja mardikad- neid on siin tohutult. Aga kui mõnetunnise matka metsasügavusse teed, siis ootaks ikka rohkem, eks. Või ehk ei tulegi tõeliselt metsikud- loomad linnud sinna rahvuspargi lähedusse kuna territoorium on niivõrd palju suurem kui Kinabatangi jõel.

Inimeste vaatlus on ikka rohkem minu teema. Näiteks päris ameeriklase jälgimine seitsme päeva jooksul oli väga huvitav, samuti kohalike malaislastest kohvikupidajate või koristajate tööde ja tegemiste vaatlus. Ka meeldis mulle vaadelda kõiki neid külastajaid ja püüda ära arvata mis riigist nad on või kui pikas või millises suhetes jmt. Ja kes neist jõuab Pinnaclese tippu ja kes mitte.

Näiteks täna jälgisin ma meest, kes tuli canopywalkile kahe hiiglasliku fotokaameraga ja ainukesed tegelased kes kaamera ette jäid olid liblikad. Neid ta siis natuke pettunult oma hiiglasliku objektiiviga taga ajaski.

Inimesed on ikka nii huvitavad!

                          Walking stick ehk jalutuskepp. 

                             Tavaliselt nägime selliseid umbes rusikasuuruseid, kuid see on eriti hiiglane.
                           Ja Stefan ütles, et ta oli raske!

Praegu kui neid ridu arvutisse toksin on 5. jaanuar ja siis tunnen end suurepäraselt. Pisikesse avatud lennuväljale, kus ei ole ühtegi väravat, tuleb siiski saabuda tund varem. Ootan nüüd oma minubussi mis mind 5 ringiti eest pargist 1 km kaugusele lennujaama viib.

Lõunaks olen juba Miris ja õhtul ehk kohtan Stefanit ja Orlat kui nad jõuavad samasse külalistemajja kuhu mina taas suundun. Miris teen ühe pesupesemise päeva ja saan ehk Air Asia piletid välja trükkida.
30. detsembril enne väljalendu Kota Kinabalust jalutasin kogemata Air Asia kontorist mööda, hüppasin sisse  - selgus, et ON ikkagi odavamaid pileteid Kuchingist KL-i kui 444 ringitit. Ja ON odavaid pileteid Mirist Kuchingi. Niisiis ostsin 180+233 ringiti eest endale kaks üheotsa piletit, kotitasud sisse arvestatud.

Veel 6 lendu ja olengi kodus!