Lõpp

Alati kui ma blogi otsi kokku tõmbama hakkan, siis luban et ma kirjutan veel midagi kokkuvõtteks sest riigist, reisist või mingisugusegi lõppsõna. Aga ma ei ole seda kunagi päriselt teinud ja ka seekord ei tee. Ja ma ütlen teile miks.

Kindlasti loeb neid ridu praegu keegi, kes ei ole veel (Kagu-) Aasias käinud, kuid kel on oma nägemuses olemas maa mida ta tahaks külastada ning telekast või internetist nähtud filmid, pildid mis lasevad kujutlusvõimel lennata. Näiteks minu jaoks oli 6 aastat  tagasi maagilise kõlaga sõna Kambodža.
„Kambooodža“ venitasin mõnuga ja meelitasin põlevil silmil oma tuttavaid minuga sinna tulema. Kambooooooodžžaa- mis sulnis kõla ja kõik need puujuurtesse takerdunud metsiku džungli pildid hakkasid mu peas keerlema. Kuigi lugesin enne esimest reisi palju reisiblogisid, siiski poleks ma tahtnud, et keegi päris-päris detailselt kõike seletab. Kohe kindlasti ei oleks ma tahtnud teada milline riiki on parem kui teine või kus on mõnusamad rannad.

   Muide, praegu ma venitan sama unistavalt sõna Kašmiiiiiiiir, aga võibolla mulle lihtsalt meeldivad š ja ž-tähed :-) Või kuulake kui kaunilt kõlab Kõrgõzstan, täpselt sama ilusti kui Kirgiisia, sh i-d tuleb erilise mõnuga venitada. Tjah, ainuüksi ilusa nime pärast võiks mõnikord teise maailma otsa sõita...

Küll aga olid mulle abiks teiste blogid praktilise infoga, sest Lonely Planet on ikkagi tuhandete rändurite käes, kuid koduses keeles kirjutatud eestlase rännuteest on palju mugavam lugeda, eriti alguses on turvatunde saamiseks hirmus hea teada kust kuhu mis kell saab ja mis see maksab. Ja mõnusaks läheb reisil alles siis kui end selles riigis tõeliselt turvaliselt ja koduselt tunned.

Seetõttu ma seekord luban päris tõsiselt et mingit pikka ja põhjalikku kokkuvõtet Malaisia kohta ei tule. Minge või ärge minge, otsustage ise. Üks on kindel – kõige rohkem metsikut loodust leidub Malaisias ehk Borneol. Kõiki teisi Kagu- Aasia võlusid leidub ka teistes riikides.

Ja algajale rändurile on hea teada- kui ei ole veel päris kindel kas Asia kuumus, räpasus, tolm, higi , auguga vetsud, vürtsikad toidud  ning avatud bambusbangalod sobivad, siis Malaisia või Tai sobivad esimesteks riikideks suurepäraselt.

Oli tore, aeg on edasi liikuda.

Põhja-India,  Indoneesia või midagi kolmandat....pole aimugi. Tulge kaasa!

Lugu natuke melanhoolne, aga see on nii ilus, eks! Minu nägu on endiselt väga naerul.

* Panin toore jõuga siia väga konkreetse pealkirja, et oleks rahu majas, et ei tekiks kiusatust edasi vahutada. Sõbrad kes mu emotsionaalselt plädinast väsinud ei ole - mõnel unisel talveõhtul tulge või kutsuge külla: sööme, joome, patrame. Mõtteid on.

Head aega

Selamat tinggal Malaisia

Tiiu ikka imestab, et mismoodi ma ikka jõuan neid lugusid nii kiiresti vorpida. Ma ei teagi, ega ma siin õhtul pimedas ausalt öelda mööda ööklubisid ei uita, kui seltskonda ei ole, siis jõuangi päevase higi maha pesta, õlle avada ning mõtted juba kihutavadki peas. Kisun arvuti ette ja kukun toksima. Tegusatel päevadel ei kirjuta ridagi. Seda peatükki näiteks toksin KL- Melaka bussis. Kaks lugu said just valmis, kolmas on mõtteis.

Blogimine on tõtt öelda kaunis ühepoolne suhtlus. Sa muudki patrad ja patrad maailmale oma mõtteid ning ehkki mu blogi ei tohiks üheski otsingus avalik olla, küll aga kättesaadav teiste rändurite blogide küljes, pean ma siiski arvestama, et seda loevad võibolla ka need kellelle ma mingi hinna eest ise linki saatnud ei oleks. Mis teha, oma valik- e-maili list oleks palju turvalisem.

E-mail tundub minu jaoks siiski liiga pealetükkiv suhtlusviis, mis trügib keset tööpäeva su arvutisse, blogi seevastu loed millal tahad ja kui kirjutaja mõtted, väärtushinnangud või kirjaviis sinu omadega ei passi, siis ei pöördu enam kunagi tagasi. No offence.

Mõned head sõbrad on ka tagasisidet andnud, see tegi  rõõmu. Kõige pragmaatilisem sõber on muidugi mr Google Analüütik, kes annab teada,  et seda saladuses hoitud blogi käib parimatel päevadel lugemas ligi 30 inimest.

Siinkohal tahan ma tänada lugejaid Tallinnas ning Harjumaalt, Pärnust, Sydneyst, Wellingtonist, Phuketilt, Songkhla provintsist, Tartust aga ka Londonist, Varssavist ning Lõuna- Afirkast, kes te rohkem kui paar korda mu tegemisi kiikasite.

Ning aitüma ka Tiiule, kes mulle reklaami tegi ning kelle blogi kaudu on mulle palju uusi lugejaid tekkinud. Aitüma sõbrad ja võõrad selle ühepoolse suhtluse eest!

Ma ikkagi teadsin kogu aeg, et keegi on teisel poole tunnelit! J

Malaislased

Ligikaudu kaks nädalat läks mul aega, enne kui ma aru saama hakkasin millised need malaislased siin riigis on. Vabandust, aga millegipärast on neil nii mittemidagi ütlevad näod.

Käigupealt suutsin eristada hiinlased ja hindud. Kas kõik ülejäänud on malaislased? Lootsin seda testida Kota Kinabalu lennujaamas, kus passikontrollis rahvas pidi jagunema kahte veergu: malaisia passid ja muud passid. No ei- kõik sabas seisjad olid ühte nägu! Mina ainuke valge vares (sõna otseses mõttes) seal keskel.

Ujutakse ainult riietes, nagu igal pool mujal Aasias.
Moslemi naised kannavad ka vees mõistagi pearätti

Viiendal reisinädalal Kuchinghis saavutasin aga sellise taseme, et suutsin  nägude, juukselõikuse põhjal juba tuvastada mis hõimust keegi on. Seda tänu mitmete muuseumite külastamisele, kus kõik väga põhjalikult ära seletatakse.

Malaislased on reeglina ümarama näoga kui nende naabrid ümbruskonna riikides ja naised ei ole peaaegu kunagi ilusad. Vanemad naised on kõik ümarad ja peaaegu kõik ühetaolise näoga. Ilmselt võimendab seda ka pearätt, mida nad kannavad. Enamasti on see tume ja kaunistatud üksikute läikivate helmestega. Noorematel on harva ka kirkamaid värve. Üksikud mosleminaised kannavad ka kõrge kontsaga kingi.

Paljad õlad on väga ebatavaline asi ja seda saavad lubada endale ainult hiinlased. Kuigi ka nemad seda väga ei tee. Piinlik öelda, aga lausa piilusin vahest triiksärkidega inimeste kaenla alla, kuidas on võimalik, et 34 kraadises kuumuses mitte üht märga laiku. On võimalik- nad on kohastunud siinses kliimas elamiseks! Mina siiski loobusin varrukatega t-särgi (üksainuke sellinemul kaasas oligi) kandmisest juba kolmandal päeval.

No ei ole võimalik. 

Koolitüdrukud ootavad koolimaja ees vanemaid

Ühes on nad muidugi sarnased kõikide naabritega. Kui pikemal bussisõidul pannakse bussi telekas käima, siis on kõik õhinal filmi vaatamas.  Erilised lemmikud on kohalikud komöödiad, mille peale terve buss mürinal naeru rõkkab.

Borneo on ainuke kant sellest riigis mis on jäänud  peamiselt Malaislastele. Hiinlased on siia saabunud alles 100 aastat tagasi ja neid leidub peamiselt suurlinnades- Kota-Kinabalus, Kuchingis, Sandakanis, Miris.

Hindusid ei märganud siin üldse. Uurisin Christilt, Nomadi peremehelt, miks siis hindud Borneot pole avastanud kui neid niipalju ometi poolsaarel on. Chrisi sõnul ühines Sarawaki provints Malaisiaga teatud tingimustel ja üheks neist oli see, et hindud saavad siin töötada ainult tööloaga, mis antakse lühikeseks ajaks.  See eest hiilib vaesest Indoneesiast pidevalt üle piiri Indoneesia immigrante nii, nii et Kota-Kinabalu - Miri 9-tunnisel bussisõidul tehti briti Orla sõnult üle kümne peatuse passide kontrollimiseks, mistõttu sõit ümber Brunei kujunes koguni 15-tunni pikkuseks.

Esimesed kaks nädalat poolsaarel veetnud, tundus mulle, et ükski moslem alkoholi ei võta ja eriti hukkaläinud mehed teevad suitsu. Borneol paistis aga elu teistsugune. Ma ei jõundud küll selle religioonivärgiga end kurssi viia, aga paistab et Borneol ei ole islam nii sügavalt juurdunud. Kui kogu Malaisiast rahvastikust on vaid ligikaudu 10% kristlased siis Sarawaki piirkond Malaisias elab teistsugust elu- siin on 42% rahvastikust kristlased (enamasti katoliiklased). Sabahi piirkonnas on seevastu kristlus islamiga võrreldes jällegi vähemuses. Muuseumis hõimudega tutvudes tundus mulle, et paljud olid alles hiljuti animistid ja võibolla on seda tänase päevani. Ka ibani hõimust pärit Nomadi Chris rääkis, et tema vanemad olid paganad ja alles temast on tänaseks saanud moslem või oli ta kristlane? Vahet ei ole- Chris kohe armastas pidusid ja napsu...

Šhamanismi ja animisi praktiseeritakse kõige enam poolssaare idaosas- vist üleval põhjas. Nii et kes detsembris- jaanuaris Malaisiasse ei tule, see võiks seal ära käia. Ja ka Borneo kesk- ning põhjaosas.

külatädi Mulu kandis

Borneo elu tundub poolsaarega võrreldes unine. Ka nad ise ütlevad, et kui põhjas (Sabahis) on inimesed kiired ja tormakad, siis lõunas ehk Sarawaki piirkonnas on kõik rahulikud ja uimased. Lihtne oli seda märgata kui jõudsin chillist Kuchingist kirevale Melaka tänavaturule.

Malaislased kui kauplejad ei ole kuigi agressiivsed, keegi ei paku oma kaupa kõva häälega, tingimisel meenutavad nad Laose tüüpe. Ei saa hakata tingima nii, et kui mingi hind on 30, siis pakud 20 ja kahepeale jõutakse üksmeelse 25-ni. Ise pead küsima soodustust ja pakkuma siis hinnaks näiteks 27. Tavaliselt nad nii 10% alla annavadki. Kui see ei meeldi- astu edasi. LP ütleb, et kui Kuchingi suveniiripoodides küsida tõelise ja võltskauba kohta, siis malaislane on aus ja annab teada mis on tavaline hiina träni ja mis on tõeline käsitöö.

Tähelepanuväärne on see, et suitsetatakse enamasti ainult  suitsetamist keelavate märkide all.
Seal on ka alati prügikast spetsiaalse tuhatoosiga. Absoluutselt IGA Borneo lennu- või bussijaama välisuksest 20 sammu kaugusel selline märk koos suitsetajatega oli.

Kilekotindus on muidugi levinud nagu mujal aasias; ei ole asja mida  nad ei tahaks kilekotti  pakkida.
Kuchingi turul kohtasin aga sellist keskkonnateadlikku paari.

Malaislased ei ole naeratuste maa rahvas. Inimesed on sõbraliku moega ja heameelega teretatakse tänavatel võõrast (politseinikud, poemüüjaid, lihtsalt vastutulijad) kuid sõbrameheks naljalt keegi ei hakka. No mul blondi naisena läks nii mõnigi kord teisiti, aga ma pean seda pigem erandiks. Omakeskis armastatakse aga nalja teha ja siis selle üle kõva häälega naerda. Kus Malaisia mehed koos, seal nalja ja naeru nabani.

Sõidavad ühes autos malaislane, filipiinlane ja singapurlane.
Sõidavad ja söövad. Autosse koguneb prahti. Lõpuks hakkab indoneeslane prahti autost välja loopima. Malaislane küsima: miks sa ometi nii teed?
"Ah, meil Indoneesias on prügi lihtsalt nii palju- mida ei vaja, läheb aknast välja"

Natukese aja pärast avab singapurlane akna ja hakkab sealt raha välja loopima. Indoneeslane küsima: " Issake, mis sa ometi teed?" Ah, tead meil seal Singapuris on raha nii palju, et me loobime seda tuulde kahe käega." Mõne aja pärast peatab vaikiv malaislane auto, teeb ukse lahti ja viskab indoneeslase välja.
Singapurlane küsima: Mis sa tegid, kahju ei ole või? " Ah tead, meil siin on neid Indoneeslasi siin liiga palju"

Selle peale naerab anekdoodi vestja Chris ise laginal mitu minutit ja ütleb, et neile meedlib rassistlike nalju teha.

Hiinamast hiinam

Melakas ei olegi midagi huvitavat juhtunud, peale selle et kukkusin auku.

Ei midagi erilist, tavaline tänavarestist möödaastumine. Pahkluu natuke veritses ja liipasin kärmelt koju, kuna mul on loll komme ära minestada, kui on täidetud kolm tingimust: valu, palavus, nälg. Tuppa jõudsin parasjagu enne seda kui kõrvus kohisema hakkas ja sain siis lõpuks ka esimese plaastri oma arstipaunast ära kasutada. Kui nii mõtlema hakata, siis polegi mingit erilist õnnetust reisil juhtunud välja arvatud ehk see, et teisel päeval jooksis mu silmameigieelmadaja pudelist välja.
Nohjah, siis see kerge külmetus ja lutikad ka.

Lutikahammustusi pole märkimisväärselt juurde tekkinud, aga viimased kaks nädalat saadab mind paaniline sügelemine (hüpohondrik minus mõtiskleb, et mismoodi need sügelised välja näevad?). Ma ei tea kas olen liiga palju ahvide seltisi aega mööda saatnud või milles asi, aga sügan enda alailma, kontrollimatult ning kohatult. Ei jõua ära oodata, millal sauna saan. Palun laupäevaks kütta!

Hiinlased saabusid Melakasse, iidsesse sadamalinna juba väga ammu. Mingide dünastia printsess abiellus siinse sultaniga ja nii umbes 15 sajandil kerkisid esimesed hiina majakesed.

Kõige kaunim ongi hiina vanalinn mis on tõesti hiinam, kui hiina ise. Vaid mõni sarnane tänav on tänaseks Pekingisse alles jäänud- sealt sai ju enne olümpiat veel viimasedki kahekorruselised  majad maha võetud.
2008 aastal võeti siinne linn koos Penangiga UNESCO maailmapärandi nimekirja. Tõepoolest, need kaks linna on sarnased, kuid Penangis on rohkem näha portugali koloniaalpärandi jälgi, siis Melakas on seda vähem näha (või veedan liiga palju aega hiinalinnas). Siin aga on terve vanalinn neid vanade kivikatustega maju täis ja igas teises tänavas on väike hiina pühakoda. Hiinlasi on terves Melakkas üle 30% ja ma oletan, et nad eelistavad elada oma linnaosas.

Melaka on samuti hea toidu linn. Kuulsaim on Nyonya Baba köök, mis on peamiselt Hiina (lõunapoolse Hokkineni ja Fujian provintsid) aga ka Portugali, Hollandi, India, Briti ning Malaisia köökide segu. Tänavatoitu (Melaka Laksa, Melakka Hokien Mee) võib saada 4.50- ga. Peenemates restoranides on Nyonya köögi toidud 13-18 ringitini.

Olin juba varem otsustanud, et viimased neli päeva veedan kindlasti oma toas ja netist välja otsinud ka koha. Selles hiinalinna hotellis pole küll sooja vett ning LP hoiatab, et iidsed laudpõrandad on naksuvad ning ei sobi kerge unega inimestele, mis minu õnneks tähendab seda, et külastajaid eriti ei olegi. Sellegipoolest mulle meeldib see lakooniline hip-chick külalistemaja väga. Ka on see teine koht terve minu Malaisia reisi jooksul kus ei ole wi-fit, kuid seda leidub hotelli restoranis mis asub minutise jalutuskäigu kaugusel.
Oma tänavapoolses tiivas saan põrandalaudu naksutada nii et vähe pole. Melaka elu ei ole kallis, hostelivoodi võib siin leida 12 ringitiga. Oma toa eest maksan 30 ringitit.

Päris kohvi päris piimaga!

Jõudsin Melakasse pühapäeval. Põrutasin kohe peale koti lahtipakkimist tänavatele. Pühapäeval on Jonker Streedil (peamine tänav hiinalinnas) on tänavaturg, kõik antiigi – ja muud kauplused on avatud, suveniiriletid tänaval, karaoke igas teises baaris ja pesupulbrimüüjad on mikrofonid pähe pannud ning tutvustavad parimat tavaari.


Hoši Mee, Duši Mee- paistab olevat tuntud hiina uusaastalauluke. See jäi mul kummitama, sest igas poekeses kostus see raadiost. Laulge kaasa!

Internetist tuvastasin, et bussifirma nimega Transnasional sõidab Melaka ja Kuala Lumpuri vahel ning teeb peatusi nii LCCT (odavlendude) kui ka KLIA (rahvusvahelises) terminalis. Nii ma oma Kuchingi lennukilt maha hüpates kohe pagasi lindi kõrvalolevasse bussifirma luugi juurde tormasingi ja juba 15 minutit ning 22 ringitit hiljem olin teel Melaka poole. 

Eile käsin kohaliku linnaliini bussiga uuesti bussijaamas ning otsin homseks sama firma bussipileti otse KLIA lennujaama. Nii sain Kuala Lumpuri oma tagasiteel täielikult välistada- iga kell eelistan viimaseks mälestuseks stiilset väikelinna idülli kui sagimist täis tolmust pealinna.  

Tervitusnapsuks soovin keefiri ja tervitusampsuks juustu. Aitäh!

Veel eilseid pilte Melakast

Jõevaatega on palju külalistemaju. Jaanuaris valitses neis kõikides peaaegu vaikus.

Aga kuidas te seda teete?

Maailm tuleb ise inimese juurde kui ta on tark ja õiglane (Kwai Chang Caine)

Aastat nii umbes viis tagasi uurisin ühelt oma sõbrannalt kuidas me ühine sõber alailma kuuks ajaks kuhugi teise  maailma otsa sõidab?
 „Kus ta ometi töötab?“
 „Hansapangas“, vastas mu sõbranna.
„Kas siis Hansapangas antakse nii pikalt jaanuaris puhkust?“
„Aga ta suvel ei puhka. Meie ka ei puhka“, vastas mu sageli ringirändav sõbranna.

Ah soo. See pani mind mõtlema. Ma ei olnud märganudki kuidas suvistelt saare või maakodu puhkustelt naastes mu sõbrad esmaspäeva hommikul tööle tormasid, siis kui mina mõnusasti koju oma puhkuse mõnusid nautima läksin. Sest ajast olen elanud samasugust elu.

Pille, Katrin ja Tiiu võivad kinnitada, et kuulevad alailma küsimust: kuidas te saate seda endale lubada? Kust te ometi töötate? Või olete nii rikkad?

Sest asjast kui ma Aasias rändan, olen avastanud, et ükskõik kui pikaks ajaks ma Aasiasse lähen, kulub  siin alati samapalju kui nädalake Euroopas või kuu elu Tallinnas. Aga palju sa, hea lugeja,  ise Tallinnas kuus kulutad?
No 500 € eest saab päris kenasti Kagu-Aasias kuu aega elada. 700 on parem. Saab ka odavamalt, kuid siis on see õllevaba kuu ja eriti paljud selle raha eest mööda maad ringi ei sõida. Aga saab hakkama, leidub lugusid säästureisidest, aga olen ikkagi keskeale lähenev naine ja ei ole päris nõus magamiskotis rannal elama. Mul kulub 700 kuus või olenevalt riigist nats rohkem. Lennupileti raha on muidugi 2-3 korda kõrgem, kui odavlend Euroopasse, kuid hea tahtmise korral leidub soodsaid diile.
Ah jaa, igasugune ostlemine tuleb ka maha jätta. Igaveseks. Seljakotiga rännates on päris lihtne mõista, KUI vähe asju tegelikult on eluks vaja.

Langkawil kohtasin noorukest britti Rachelit, kes oli oma esimesel Aasia reisil ning mainis, et kogub mõtteid ja ideid, kuidas ikkagi inimesed sellist eluviisi endale lubada saavad. Kuidas rändavad ja millega endal hinge sees hoiavad?

Igat moodi saab.

Saab näiteks nii nagu Langawil kohatud D, kes on 2 aastat jahi ja kahe sõbraga mööda ilma ringi sõitnud. Tavaliselt teevad nad kuskilt 2-3 kuud tööd, enne kui edasi seiklevad. D luges ette kõik riigid kus ta on käinud- ja neid oli mustmiljon-, ning teatas uhkelt, et selle aja jooksul on ta ainult 7 korda maksnud öömaja eest. Kuidas nii? Aga igal pool kohtad ju toredaid inimesi: kuskil on maltalane kes ta kuuks oma kostile võtab, mõnel rootslasel on vanemad kuuks puhkusele sõitnud ja maja- ning autovõtmed lapsele usaldanud. Paar korda aastas satub D Langkawile ja siit ta omale uusi sõpru leiabki.

Võib teha nagu usakad Matt ja Sandra ning paljud muud siin Malaisias kohatud kanadalased- tuleb minna Vietnamisse või Lõuna-Koreasse kooli või lasteaeda inglise keele õpetajaks. Leping on tavaliselt 6-12 kuud. Algul on raske 6-kuust lepingut saada, kuid peale aastast olemist pikendatakse lepingut hea meelega poole aasta kaupa. Vietnam ootab usa-kaid, britte jt native speakereid avasüli. Kõik nad ütlevad, et elamine on tasuta ja makstakse väga head raha. Kui seda ütlevad kanadalased või ameeriklased, siis see väga väike ei saa olla. Oletan, et selle eest saab kindlasti pool aastat katkematult reisida pärast lepingu lõppu. Koolivahaeaegadel paar korda aastas saab 2-nädalase tasulise puhkuse.

Võib teha nagu M, kes toimetas Eestis oma firmas ja tegeles teadlikult selle nn käima jooksmisega, enne kui end aastaks vabaks võttis ja rändama läks. Jäi kauemaks. Minu teada tegeleb nüüd juba hoopis uute tegevustega ning on sidunud oma uue töö reisimisega.

Või tuleb leida selline lepinguline töö nagu K-l, keda vajatakse aastas tavaliselt suvekuudel, mil siis väga intensiivse töö eest väga head raha makstakse ning talvisel ajal sind rahus minna lastakse. Mõnikord tuleb neti teel kaugtööd alustada juba veeburaris, kuid Eestisse tagasi jõuab K tavaliselt suve hakul.

Leidub ka tööandjaid, kes võimaldavad osalise koormusega tööd teha „üle interneti“ olles rahul sellega, et heale töötajale saab näiteks kitsamatel aegadel poole kohaga töö eest maksta vähem kui tavaliselt, samas on väljaõppinud töötaja sinu jaoks ikkagi olemas. Selline variant on natuke kätest siduvam, sest rännakutel tuleb kindlasti leida tasuta internetiga öömajad (mida igas riigis ei ole) ning päevas mõned tunnid tööd teha või siis pikema džunglimatka lõpuks mõneks päevaks end jälle arvuti taha istutada. Sooja kliima ja mõnusa ranna nautijale piisab sellestki. Ja seda on võimalik teha aastaid!

Või nagu P, kelle tööandja heal meelel masuaastal pooleks aastaks palgata puhkusele lubas ja siis ilusti tagasi võttis. Asendaja otsis P endale ise. Küllap tööandja lubab, kui ilusti küsida ja kui ise väärt töötaja oled, siis võetakse tagasi. Kui mitte, siis küllap lastakse heal meelel minna...

Jutud sellest, et laste kõrvalt enam kuhugi peale turvalise euroopa nädalakeseks minna ei saa, ei pea ka vett. Küll oli tore vaadata kuidas P ja A möödunud aastaks oma väikesed lapsukesed kolmeks nädalaks vanavanemate vahel ära jagasid ja siiski leidsid aja, et Birmasse põrutada. Vean kihla, et neil on selleks aastaks ka mingid reisiplaanid. Kõikidel muidugi ei ole mittetöötavaid vanemaid, aga ärge punnige vastu- muidu ma tulen ja hoian ise teie lapsi.
Hirmsasti tahaks neid oma sõpradele eeskujuks seada- saab küll, kui tahta!

Muidugi saab ka nii nagu tuhanded eestlased praegu teevad- imedemaal Austraalias on kokkuhoidlikult elades täiesti võimalik aastaga korralik reisfond koguda ja siis pikemale seiklusele minna.
 Neid lugusid on veel ja veel ja päris kõiki ma ei saa siia kirja panna ka.

Palun juba ette vabandust kelle lood ma siinkohal võibolla valesti kirja panin, sest sel hetkel kui ma teid kuulasin ei olnud mul plaaniski seda kõike kirja panna ning ma võisin mäletada neid nii nagu ma tahtsin mäletada. Kui kellegi lugu sisaldab delikaatseid andmeid, siis võtan kohe maha- andke teada.

Novembris leidsin juhuslikult trip.ee kolades liigutava loo ühe lihtsa ehitusmehe küsimusega- kus te ometi töötate, et endale seda lubada saata. Kõige rohkem meeldis mulle see, et internetis nii tavalise ärapanemise asmel „ähhlolloledvä“ olid head trippijad proovinud oma parimal moel noormehe küsimustele vastata. Ma siiralt loodan, et poisil on tänaseks midagi reisfondi kogunenud ning gloobus vurritatud ning esimene sihtkoht paigas.Või vähemalt läks ta õppima ja leidis elu mõtte muul viisil.

Ja veel üks internetilugu mehest, kes otsustas reisimise/seiklusturisimi elitaarsusele kriipsu peale tõmmata ja matkas terve aasta ringi oma kodukohas. Lihtne, odav.  Usun, et mitte kriipsugi võrra igavam ei ole Eesti kui on teised kauged maad. Aega tuleb võtta.

NB! Siinkohal tahan tänada oma tööandjat ja mu kallieid töökaaslasi, kes on mulle viimastel aastatel pikki puhkuseid võimaldanud ning minu eest mu tööd teinud. Suur tänu, ilma teieta kullakesed neid reise ei oleks.

 Ja tegelikult tänan ma ka oma peret ja oma eelmisi reisiklaaslasi (eriti Katrinit) sest ka ilma teieta ei oleks neid reise olnud. Ikkagi kergem on minna esimest korda kellegagi koos, olgu see siis kasvõi sama kogenematu reisisell kui sa ise. Ja Pillet tänan alati nii entusiastliku ja kadedusevaba poolehoiu eest- see on suur asi.

Teised

Hollandlased ja Itaallased

Minust järgmisel päeval saabusid Nomad`i kaks hollandi plikat ja üks poiss. Kui poiss manas veel aeg-ajalt näole miski naeratuse moodi asja, siis plikad läksid iga õhtu külalistemajast välja „After 2“restorani ja istusid seal kahekesi mossis nägudega õllede taga. Umbes 12 paiku südaööl tulid na külalistemajja ning läksid suitsude ning õlledega terassile, kus nad mossis nägudega istusid veel paar tundi. Võibolla rääkisid juttu ka.

Igal hommikul magasid nad 11-ni, päeval olid kadunud ja õhtul sama lugu.

Bako parki jõudsid nad ka tänu heale unele alles pealelõunase vihma ajaks- seoses mõõnaga paadid 10-13.30-ni ei käi. Vihmaga väga ei matka ja nii jäigi kolmikul esimese päeva suursündmuseks ööbimine kopitanud haisuga rahvuspargi toakeses. Teisel päeval kui mina parki saabusin, tabasin oma üllatuseks ühe plika näol isegi äratundmisnaeratuse. Bakost naasesime me Kuchingi tagasi erinevatel päevadel ning paistab, et neljandal päeval sulas lõpuks jääkamakas, sest oh seda rõõmu kui ma tagasi Nomadi jõudsin: "Kuidas sul läks jne.Tule meiega terassile õlut jooma“. Lõpp mossis nägudele- võttis hollandlastel aega mis võttis, aga lõpuks sulasid üles. Viimased paar päeva jälgisin uut hollandi plikat- Stefit kes üksi juba kolm kuud rännanud- hoolimata rännukogemusest skeem on  sama- kui vähegi võimalik siis kõrk nägu pähe ja teretamine ei ole kombeks. Teisel päeval toimus sulamine- kutsusin ta endaga üle jõe külasse kaasa. P.S Sakslased on peaaegu samasugused- kui nad on kahekesi, siis teisi inimesi nad ei näe. Eriti pimedad on paarikesed, nemad ei tereta kunagi kedagi.
Tegelikult oli see noor tüdruk oma esimsel pikal reisil kogenud

Itaallased seevastu on äärmiselt kiired sõbrunejad. Ei jõudnud ma vist kottigi lahti pakkida kui itaalia kaunitar Veronica juba uuris kes ma olen, kust tulen ja kas ma tahan õhtul välja peole tulla. Ja järgmisel päeval ahve vaatama minna. 

Kindlasti teeb itaallane ettepaneku ka õhtust sööma minna. Ainult, et meie ajastus on erinev, minu kella kuuese küsimuse peale arvas Vereonica, et nii vara pole mõtet küll õhtust süüa: Maybe later. Kell  kaheksa ütles ta, et nii vara ta pole harjunud õhtust sööma. Lõpuks kell kümme õhtul arvas Veronica, et tal polegi täna õue minemise tuju...

Ühe õhtul tegi Veronica ettepaneku minna järgmisel päeval suurt Rafflesia lille õitsemist vaatama.

 „Aga tead, selle jaoks peab jube vara ärkama. Umbes kell 8 või nii“. Olgu peale, lilleõitsemise vaatamine mind nii väga ei võlu, kui sa ise helistad sinna ja uurid õitsemise kohta ja koputad mu uksele, siis ma ehk tulen. Hommikust koputust ei olnud ja lillest ei rääkinud me enam kunagi....

Eile tulid uued kolm itaallast, neile oli üllatuseks, et kõikjale saab ise minna, ei peagi tuurioperaatoritelt giide broneerima. Täiesti okei oli mulle öösel kella poole kaheni küsimusi esitada (millele ma muidugi heameelega vastasin), siis äkki musi-musi kahele põsele ja tsao bella, ja magama.

malaislane ja itaallane

Tüdrukud ja poisid

Neli päeva tagasi saabusid meie külalistemajja neli verinoort Londoni tüdrukut. Kuna nad neljakesi koos, siis nad dormis ei ööbi (kuigi nad saaks terve toa), vaid võtsid kaks kahest tuba. Tüdrukud teevad kõike koos- koos sööma, koos magama, koos matkale, koos vetsu. Brittide kohta täitsa sõbralikud. Too õhtu kui meil siin raju pidu olid olid nii britid kui hollandlased kõvas peohoos ja vennastumine käis igal tasandil.

Seevastu poisid kes kahekaupa rändavad käituvad hoopis teismoodi: nad on enamasti hästi ärahirmutatud nägudega, peaaegu kõik on alles oma reis alguses (just Borneole jõudnud) ja nad on hästi- hästi vaiksed. Kõiki asju teevad umbes nagu kikivarvukil- vaikselt käivad registreerivad end saarele, vaikselt  teevad hommikul köögis kohvi ja vaikselt hiilivad minema. Minu meelest on neil alati sihuke nägu peas nagu nad oleks teolt tabatud gayd.

 

Noored ja vanad

Peamine erinevus seisneb selles, et kõik noored rändurid hoiavad puhkehetkel alati midagi käes. Tavaliselt on selleks päevik, kuhu usin noor inimene oma päevamuljeid ja üleelamisi kirjutab. Jälgisin ühte väikest noort briti plikat: ei tea mida ta küll jõudis päeva jooksul nii palju teha, aga päevikut kribas ta terve õhtu. Teine võimalus- noor inimene loeb. Lõpuks on ta oma internetimaailmast välja astunud- Suurele Reisile ja lõpuks on aega lugeda. Ja need raamatud- need on paksud!

Tõe huvides tuleb öelda, et kuigi pea igas külalistemajas on wi-fi ja pea igal külastajal on väike notebook sülearvuti, iPad või nutitelefon, siis nii meeletut netis istumist ei ole. Ikkagi vist eestlased on kõige netihullum rahvas. A võibolla olen ma liiga blond mõistmaks, et iga telefoni näppimine tähendab tegelikult facebookis surfamist.

Vanemad inimesed on hoopis teistsugused. Ja vanemate all mõtlen ma üle 50-seid rändajaid. Alati nad tervitavad sind tänaval, hommiku- või õhtusöögilauas, olenemata sellest kas me oleme juba kuskil kohtunud või ei. Sagedasti peale ühekordselt kohtumist kuskil matkal või rahvuspargis, asub vanem rändur su juurde ja hõiskab „Hei, kuidas läheb, kuda ahvid istusid?“ Nii olen pikemalt juttu ajama jäänud päris huvitavate tegelastega. Neil on enamasti aega maa ja ilm, keegi neist ei ole kahenädalasel kiirpuhkusel või neljakuusel Elu Reisil. Nad peaaegu kunagi ei istu netis (kui just ei broneeri pileteid) ega loe raamatuid. Enamasti uitavad aeglasel mõõdetud sammul mööda tänavaid, või nagu üks Miris kohatud armas malaisia onu mulle ütles. „Istusin päevi jõe kaldal ja jälgisin elu“. Ta veetis Kucingis kolm kuud. Osa neist kloostris mille ta juhuslikult lähedal asuvast metsast oli leidnud ja mille valvuriks kohalikud ta heal meelel kuuks ajaks ülendasid, enne kui kohalik preester ametisse astus.

Nad kõik on oma elu jooksul kõvasti reisinud ja mõnikord hakkab hirm, kui nad räägivad kuidas maailm on muutunud: kuidas 20 aastat tagasi oli Siem Reap unine külake kolme külalistemajaga või kuidas Tiibetis pidi juba 15 a tagasi Pothala palee pildi tegemiseks salaja kuskile müürile ronima, et saada pilt ilma koledate hiina uusehitisteta, mis sinna ümber on kerkinud ja ikka kerkivad. Või kuidas Indias Varanasis on elu muutunud. Mõni on olnud ka 30 a tagasi Malaisias ja teab rääkida, et kuigi loodus ise justkui muutunud ei ole (vean kihla, et on!) siis muidugi teed on uued ja vägevad ning tänu turismi arengule pääseb igale poole, ka sinna kuhu vanasti külamehed sind härjavankris viia üritasid.
Või kuidas tõeliselt vaiksed paradiislikud rannakülad Tais enne suurte resortide valmimist välja nägid.

 

Jah, maailm muutub kiiresti. Tuleb ikka kargud alla ajada ja mõnest oma igapäevasest mugavusest loobuda, et reisfond saaks kosuda ja puhkusepäevi pikemalt kui kaheks nädalaks jaguks.

Reisima noored ja kohe!

Muide sel reisimine teemal mõlgub mul ka üks peatükk peas, ehk jõuan enne reisi lõppu veel selle ära vormistada.

Borneo- ahvide maa

Semenggohi orangutangide varjupaigas

Ainult Borneol elavad kuulsad ninaahvid. See isend tabatud Bako rahvuspargi  mereäärses võsas

Makaak paduvihma ei karda.

Kuulsin kuidas üks turist täna hommikul Christilt küsis, et mis siin Kuchingi kandis siis ka vaadata on, kui me juba kolmeks päevaks siia tulime? “Bako rahvuspark, orangutangid, kultuuriküla, koopad“, vastas peremees laisalt. Noh ja ongi enam-vähem kõik. 

Ma ise arvan, et Kuching peidab endast kaugelt rohkem kui need neli peamist, aga noh mis teha- turistidel on ju alati nii vähe aega.

Alguses oli mulgi plaan teha mõni kahe- kolmepäevase ja ööbimisega matk mõnda kohaliku küla pikkmajasse. Selgus, et tuurioperaatorid tahavad hirmsasti turiste lõbustada ka bambusparvetamisega ning kohalikus metsas lõkketegemise, matkamise, kose vaatamise  jm taolisega. Selline metsakülastus pikkmajas ühe öise magamisega läheb kokku maksma 1600 kr nägu. Bidayuh hõimu maja pidavat asuma umbes ca 40 km Kuchingist. Minimaalselt nõutav kaks inimest. Mulle tundus see natuke igav ja kallis- seepärast otsustasingi vabaõhu muuseumi kasuks. Oleks vist ikka suht nõme eeldada, et malaislased siiani ikka veel paljajalu ringi jooksevad, kolbad varda otsa aetud.

Kes aga kohalikku pikkmaja külastust Borneol plaanib, siis mina soovitaks Orangu-Ulu hõime, need elavad Kuchingist kõige kaugemal sisemaal ja mulle tundub, et lihtsam ja odavam on nendeni jõuda ilmselt lähimatest linnadest Sibust või Bintulust, seda näiteks juhul kui kasutate Kuchingist Mirisse sõitmiseks bussi. Kuna mina juba lennukiga neist kohtadest üle lendasin, siis ma tagasi poolepäevasele bussisõidule enam minna ei tahtnud. Täna siiski leidsin Kuchingist poolepäevase tripi: kaks Bidayuh Longhouse külastust koos sõiduga edasi-tagasi, hinnaga 80 ringitit. Sellegipoolest soovitaks ma siiski mitte sõita 15h bussiga Kuchingist otse Mirisse, vaid teha peatus kas Sibus või Bintulus ja sealt siis orgunnida mööda jõge ülesvoolu Borneo sisemaale retk hõimu juurde.

Oma kolmandal Kuchingi päeval käisin külastajate infopunktis (Visitors Information Centre) mis on ainuke koht kus saab Bako rahvuspargi ööbimist broneerida. Võimalik, et on ka mingi interneti aadress, aga kohapealne asjaajamine pidi olema nii võimatu- neil puudub igasugune teave palju inimesi on tubadesse broneeritud ja kohapeal sisulistelt enam ööbimist saada ei ole võimalik, kui just mõni külastaja ootamatult minema ei sõida ja oma voodikohta sulle jäta. Nii juhtus ühe hispaanlasega. Maksma pidi ta muidugi sama toa eest teistkorda. 

Bako rahvuspargis ööbimise kohta võib tripadvisorist lugeda hirmutavaid lugusid. Pidavat ilge peldik olema. Täna, sealt  naasnuna võin kinnitada, et polnud see nii hirmus midagi. Džunglis on niiske, siin ei köeta, uksed peavad kinni olema, sest ahvid tulevad ja tuuseldavad tubades. Muidugi on toad niisked ja koledad, muidugi lõhnavad need kopituse järgi. Kuigi ma ööbisin selle öö jälle dormis  (üksi toas) siis arvan, et vahet ei ole kui kalli chaleti (eraldi majake) sa endale võtad- lõhn on raudselt sama. Erilisi ninakrimpsutajaid ma ei näinud ja ka neil muide on ka võimalus parki külastada ühe päevaga:  7.20 bussiga Kuchingist minema, enne mõõna 9 paiku paati, 10 kohal. Ja siis õhtul kella 16.00 paadiga saab tagasi, et viimase Kuchingi bussi peale jõuda ja oma mõnusas hotellivoodis ööbida.

Saabumine rahvusparki. Mõõna tõttu tuleb juba meres jalad paljaks võtta ja ise randa vantsida

Bakos on kümneid erinevaid matkaradu- ole mees ja vali. Kõige pikemad on üle seitsme tunni- neid ühepäevase matkaga ei tee. Mina valisin esimesel päeval Limbtangi raja, kõndisin ja ronisin selle läbi koos ühe sakslasega keda eelmistel päevadel Nomaadis kohtasin. Polnud just unelmate kaaslane- patras vahetpidamata ja ei olnud eriti millegagi rahul, välja arvata kõik tema reisid minevikus. Mees on praegu kaheaastasel reisil, finantseerib seda oma lahkunud vanemate pärandusest. Reisinud oli ta kõvasti ja üht-teist India, Indoneesia ja Tiibeti kohta sain talt ka teada. Lasin tal omaette jahuda ja lihtsalt iga viie minuti tagant ütlesin: „Ja-jah“, “oh really“ või „a-jee“. Õhtuks registreerisin end 10 ringiti eest night walkile ehk ööjalutuskäigule. See oli päris tore pooleteisetunnine rahulik ringkäik; kaks kohalikku onu tulid heade taskulampidega ja läksime viie turistiga koos pimedas metsa. Alguses natuke turvaliselt puuliistudega teedel ja lõpuks ikka päris rajale ka – märga metsa juurikate vahele. Üht teist ka nägime.

Wrangler Pit Viper öises põõsas

konnahääled

Unine lind tabatud teolt. Võib olla mingi Kingfisheri alatüüp

Üks eriti mürgine skorpion öises metsas.
Järgmisel päeval matkates panin tunduvalt väiksema entusiasmiga oma käsi puuokste ja juurte peale.

kummijulla

Lendav leemur puhkehetkel. rohkem pilte netist: http://www.factzoo.com/mammals/flying-lemur.html

Sihvakas kannulill. Slender pitcher plant.

Selgus, et kõige lihtsam on näidata turistidele madusid. Üks suur roheline rästik (Wrangler`s Pit Viper)- eriti mürgine madu näiteks elab pargis ühe maja kõrval põõsas juba nädal aega. Teine roheline rästik (vist oli lihtsalt pit viper) passis teise põõsa otsas liikumatult  konni kõik need kaks päeva mis ma seal olin. Mitte millimeetritki ei olnud liikunud. Öösel ütlesin giididele, arvan et see on kummijulla. Nad siis võtsin ühe oksa ja näitasid, et see kummijulla siiski liigutas pead.

Teisel päeval oli tüütu sakslane läinud ja kolmel erineval rajal kohtasin erinevaid inimesi. Ja mõningaid loomakesi. Lendav leemur pikutas palmi otsas ja tema võluvaid silmi  ma kahjuks ei näinud. Pärast viietunnist  matka olin täitsa läbi ja kui viimane kella 16-ne paat mind läbi vihmasaju rahvuspargist ära tõi, siis olin päevaga päris rahul. Tund aega veel bussi külmkambris. Hea, et mul pika varrukaga särk, pikad püksid, sokid ja malaisia kummikingad kaasas olid- kõik need sai nüüd näärivana kostüümina ümber minu lappida. Kaks varem nii jutukat itaallast istusid märgades t-särkides vaikides ning siniste nägudega terve tee.

Ninaahvide möllu puude otsas jälgisin terve tunni

Õhtul peale vihma muutis rand neli korda värvi- sinisest oranžiks, roosaks ja roheliseks

Nüüd olen jälle Nomaadis tagasi.
Nädal aega Kuchingis on läbi saanud nagu ka kuu aega Borneol. Kuigi tegin kõike nii aeglaselt kui sain ja vedelesin igal pool nädal aega sai ometigi aeg siin loodusparadiisis otsa. Homme viimane sisselend KL-i ehk tagasi mandrile ja sealt üritan bussiga kohe Melakasse põrutada. 

Kolbakogujate muuseumis

Teadlesad on tõestaund et poele tähits, mis jäerjrekoras on thäed sõans. Thtis on anult see, et esmiene ja viimne thäht oelks õiges khohas. Kõik üeljaanu võib olla tiästi seigamini. 

Lugesin täna sellist asja kellegi seinalt FB-st. Minul juhtub seda alailma, nii et ägre pngae pkahs, eks.

Vabaõhumuuseumisse natuke kartsin minna. Ikkagi väga turistlik koht ja kõik see show seal kaks korda päevas- ühesõnaga pildid sellest kohast olid päris hirmutavad.
Sarawak Culutural Village osutus hoopiski päris lahedaks kohaks mägede vahel. Kade olen kõikide nende inimeste peale kes saavad juulis võtta esimese nädalavahetuse vabaks ja sõita siia  Vihmametsa Muusikafestivalile (RainforestMusic Festival).

Pilet hind umbes 100 ringitit päevas, ette ostes saab 3-päevase pileti umbes 250-ga. Ööbida saab odavalt Kuchingis kust käivad shuttle bus`id festivali territoriumi ja linna vahel. Teekond on ligi tund, nii et kel raha rohkem, sel soovitaksin öömaja broneerida ikkagi sinna samadesse hõimumajadesse- asi on seda väärt. Aga sel juhul tuleb ligi aasta varem endale koht hõimumajas ära broneerida. Kui kohe tegutsete, jõuate selleks aastaks!

Kell 11 ja 16 hakkab Vabaõhumuuseumi külmaõhukambris etteaste kus 3 erinevat hõimu ja malaislased esitavad igaüks ühe tantsu. Pärast jalutuskäik mööda erinevaid maju omas tempos.
Territoorium on mitu korda väiksem kui meie Roccal Mare oma, aga ikkagi kulus mul 3 tundi ringi uitamiseks.  Igas majas on mingi kohalik, kes seal siis vastava hõimu mingit kohaliku tava üritab etelda.

Tagumise tädi käest ostsin väikseid vahvleid

Kõige rohkem meeldis mulle Orang-Ulu pikkmaja. Seal  käisid ka parasjagu filmivõtted kohaliku seriaali jaoks.  Orangu ulu rahvas jaguneb veel väikemateks hõimurühmadeks: Kayan, Kenyah, Kelabit, Lun Bawangideks. Neid on alla 6% Borneo elanikest ning hõimud on enamasti pärit mägedest või suuremate jõgede ülemjooksult ja tuntud kui kuulsad mõõgasepad. Enamus hõime (Penan) praktiseerivad nomaadi eluviisi ja majad ehitati kestma nädalatest mõne kuuni, tavaliselt mõne sagopuu lähedale. Kui see on  ära tarvitatud (toiduks) kolis pere edasi.
Kohalikust ajalehest lugesin, et ka tänapäeval tulevad penani hõimu liikmed laste koolimineku ajaks sügisel mõne suurema küla ligi, kuna metsa kõvasti maha võetakse, siis nende elu piirkonda jääb aina vähemaks ja eks linnast katsutakse mingit tööd leida. Kohalikud aga ei taha nomaade väga värvata- nad kurinahad pidid laisad olema ja pealegi liiguvad jälle edasi - ühesõnaga ebastabiilsed. Rotangi korvide ning -mattide meisterdamises on nad aga kõvad käpad ning nende müügist suveniiripoodidele nad ka elatuvad. Andsin oma panuse penani nomaadidele ka eestlaste poolt ja ostsin ühe rotangikorvi täna Kuchingist.

Kõige tuntum on siinkandis ilmselt Ibani hõim. Neid on ka kõige rohkem, umbes 1/3 Sarawaki elanikest on ibanid. Paljud elavad muidugi linnas ja eramajades, aga enamus pidavat siiski eelistama pikkmaja. Majad ehitati alati võimalikult jõgede äärde ja peatrepp algas otse veest. Siseneja jõudis kõigepealt välisverandale ja katuse all on siis siseveranda, mis on sisuliselt külatänav ning kohtumispaik. Külaline pandi siia matile istuma ja kohalikega juttu puhuma ning alati pakuti süüa. Ibani keeles on ka tervituse tõlge „Kas sa oled söönud?“ Nii et külalislahkus kõigepealt.
Iga pere elab oma ukse taga. Kohtasin ühte paari, kes oli pikkmajas külas käinud, kus elas 136 inimest koos väikeste lastega- mõned 6-8-kes toas. Kui ruumi on vaja juurde, siis ehitatakse maja pikemaks. Arvestades tänast linnastumist, ilmselt enam maju väga pikemaks ei ole vaja ehitada. Samuti on traditsioonilised palmilehekatused ammu ilmastikukindlama pleki vastu vahetatud. Üks turismifirma olevat maksnud mingile külale tohutu raha, et see oma lehekatust ümber ei vahetaks, vaid seda ikka vana kombe kohaselt kohendaks. Nüüd tehakse sinna majja eriti kalleid tuure. 

Kes siis turistidest ikka nii väga plekkkatuseid, mikihiiresärkides kohalikke ja satelliidipanne näha tahaks...

Edev esineja sätib tule enne lõunast tantsukava

Melinau maja siseveranda. Iga ukse taga (paremal) väike tuba kus festivali ajal saab ööbida.
Igas majas ka 1-3 tänapäevast potiga vetsu ja duširuumi.

Kohalik muusikamaja oli kahjuks suletud, muidu oleks seal olnud huvitav tutvuda külameeste pillidega. Huvilistel on 15 ringiti eest  tehakse sulle näidisworkshop kohalike pillimeeste poolt. Neid ei olnud seekord kohal.

Igatahes oli see väga kosutav päev. 

Õhtul tinistasime külalistemajas õlut ja vastu ööd kiskus päris tõhusaks peoks. Mehed kiskusid kõhud paljaks ja naised ronisid lauale.
Külalistemaja omanik tundub jälle olevat vallaline malaislane, aga õnneks on meil siin üks hoogne Itaalia kaunitar Veronica ning Chrisi energia kulub talle; tänu sellele võib öelda, et mul on vabad päevad...