Kolbakogujate muuseumis

Teadlesad on tõestaund et poele tähits, mis jäerjrekoras on thäed sõans. Thtis on anult see, et esmiene ja viimne thäht oelks õiges khohas. Kõik üeljaanu võib olla tiästi seigamini. 

Lugesin täna sellist asja kellegi seinalt FB-st. Minul juhtub seda alailma, nii et ägre pngae pkahs, eks.

Vabaõhumuuseumisse natuke kartsin minna. Ikkagi väga turistlik koht ja kõik see show seal kaks korda päevas- ühesõnaga pildid sellest kohast olid päris hirmutavad.
Sarawak Culutural Village osutus hoopiski päris lahedaks kohaks mägede vahel. Kade olen kõikide nende inimeste peale kes saavad juulis võtta esimese nädalavahetuse vabaks ja sõita siia  Vihmametsa Muusikafestivalile (RainforestMusic Festival).

Pilet hind umbes 100 ringitit päevas, ette ostes saab 3-päevase pileti umbes 250-ga. Ööbida saab odavalt Kuchingis kust käivad shuttle bus`id festivali territoriumi ja linna vahel. Teekond on ligi tund, nii et kel raha rohkem, sel soovitaksin öömaja broneerida ikkagi sinna samadesse hõimumajadesse- asi on seda väärt. Aga sel juhul tuleb ligi aasta varem endale koht hõimumajas ära broneerida. Kui kohe tegutsete, jõuate selleks aastaks!

Kell 11 ja 16 hakkab Vabaõhumuuseumi külmaõhukambris etteaste kus 3 erinevat hõimu ja malaislased esitavad igaüks ühe tantsu. Pärast jalutuskäik mööda erinevaid maju omas tempos.
Territoorium on mitu korda väiksem kui meie Roccal Mare oma, aga ikkagi kulus mul 3 tundi ringi uitamiseks.  Igas majas on mingi kohalik, kes seal siis vastava hõimu mingit kohaliku tava üritab etelda.

Tagumise tädi käest ostsin väikseid vahvleid

Kõige rohkem meeldis mulle Orang-Ulu pikkmaja. Seal  käisid ka parasjagu filmivõtted kohaliku seriaali jaoks.  Orangu ulu rahvas jaguneb veel väikemateks hõimurühmadeks: Kayan, Kenyah, Kelabit, Lun Bawangideks. Neid on alla 6% Borneo elanikest ning hõimud on enamasti pärit mägedest või suuremate jõgede ülemjooksult ja tuntud kui kuulsad mõõgasepad. Enamus hõime (Penan) praktiseerivad nomaadi eluviisi ja majad ehitati kestma nädalatest mõne kuuni, tavaliselt mõne sagopuu lähedale. Kui see on  ära tarvitatud (toiduks) kolis pere edasi.
Kohalikust ajalehest lugesin, et ka tänapäeval tulevad penani hõimu liikmed laste koolimineku ajaks sügisel mõne suurema küla ligi, kuna metsa kõvasti maha võetakse, siis nende elu piirkonda jääb aina vähemaks ja eks linnast katsutakse mingit tööd leida. Kohalikud aga ei taha nomaade väga värvata- nad kurinahad pidid laisad olema ja pealegi liiguvad jälle edasi - ühesõnaga ebastabiilsed. Rotangi korvide ning -mattide meisterdamises on nad aga kõvad käpad ning nende müügist suveniiripoodidele nad ka elatuvad. Andsin oma panuse penani nomaadidele ka eestlaste poolt ja ostsin ühe rotangikorvi täna Kuchingist.

Kõige tuntum on siinkandis ilmselt Ibani hõim. Neid on ka kõige rohkem, umbes 1/3 Sarawaki elanikest on ibanid. Paljud elavad muidugi linnas ja eramajades, aga enamus pidavat siiski eelistama pikkmaja. Majad ehitati alati võimalikult jõgede äärde ja peatrepp algas otse veest. Siseneja jõudis kõigepealt välisverandale ja katuse all on siis siseveranda, mis on sisuliselt külatänav ning kohtumispaik. Külaline pandi siia matile istuma ja kohalikega juttu puhuma ning alati pakuti süüa. Ibani keeles on ka tervituse tõlge „Kas sa oled söönud?“ Nii et külalislahkus kõigepealt.
Iga pere elab oma ukse taga. Kohtasin ühte paari, kes oli pikkmajas külas käinud, kus elas 136 inimest koos väikeste lastega- mõned 6-8-kes toas. Kui ruumi on vaja juurde, siis ehitatakse maja pikemaks. Arvestades tänast linnastumist, ilmselt enam maju väga pikemaks ei ole vaja ehitada. Samuti on traditsioonilised palmilehekatused ammu ilmastikukindlama pleki vastu vahetatud. Üks turismifirma olevat maksnud mingile külale tohutu raha, et see oma lehekatust ümber ei vahetaks, vaid seda ikka vana kombe kohaselt kohendaks. Nüüd tehakse sinna majja eriti kalleid tuure. 

Kes siis turistidest ikka nii väga plekkkatuseid, mikihiiresärkides kohalikke ja satelliidipanne näha tahaks...

Edev esineja sätib tule enne lõunast tantsukava

Melinau maja siseveranda. Iga ukse taga (paremal) väike tuba kus festivali ajal saab ööbida.
Igas majas ka 1-3 tänapäevast potiga vetsu ja duširuumi.

Kohalik muusikamaja oli kahjuks suletud, muidu oleks seal olnud huvitav tutvuda külameeste pillidega. Huvilistel on 15 ringiti eest  tehakse sulle näidisworkshop kohalike pillimeeste poolt. Neid ei olnud seekord kohal.

Igatahes oli see väga kosutav päev. 

Õhtul tinistasime külalistemajas õlut ja vastu ööd kiskus päris tõhusaks peoks. Mehed kiskusid kõhud paljaks ja naised ronisid lauale.
Külalistemaja omanik tundub jälle olevat vallaline malaislane, aga õnneks on meil siin üks hoogne Itaalia kaunitar Veronica ning Chrisi energia kulub talle; tänu sellele võib öelda, et mul on vabad päevad...