Nädal oma duširuumiga

"Eraklikku laiskusesse langemine on üks üksinduses reisimisega kaasnevaid  mõnusid" loen praegu Bill Brysoni raamatust Ei siin ega seal.

Tjah, seep see on kui oled 7 päeva võõras keeles vahutanud ja 7 päeva säärelihaseid pingutanud, et mitte räpaste pottide peale istuda. Pagana mõnus on oma isiklikku vannituba omada, paljalt toas ringi käia ja omas keeles enda ette pobiseda. Puhas nauding.
Võtsin viieks ööks endale toa.

Nagu mainitud: Langkawi on maksuvaba saar, lisaks tax- free ostukeskustele saare pealinnas Kuahis, tähendab see ka odavat alkoholi, sigarette jm turistile armsat.

Purk 0,3 st õlut maksab siin külalistemajas 3 ringitit (12 eeki). Tax-free poodides on 1.40 väikesed rannaäärsed moslemipoekesed neid ei müü. Õlu rannabaaris 5 ringitit. Džinnikoks rannabaaris 14 ringitit. Igaks juhuks joon rannas õhtul mitu koksi, sest mine tea millal jälle midagi muud peale õlle juua saab. 0,5 liitrist õllet pole ma kuskil näinud, Georgetownis ostsin vist 0,7 pudeli – see oli suurim mis näinud olen. Siin saarel neid näha ei ole, nii et õhtul näeb Rainbow Lodge õuebaari prügikast välja selline.

Kuldsete purkidega ehitud jõulukuusk ja igaõhtune prügikast

Eile leidsin poest neli tillukest viimast jogurtit (päris!), kahjuks küll fat-free, kuid ostsin need kõik ära ja tegin endale ise puuvilja-jogurti hommikusöögi. Magustoiduks kaasa tassitud finn-crispid Krafti viilujuustuga- jah, slice-juustu pakikese saab siin 28 eeki eest- 6 viilu sees! Hommik kaltsiumiga.

Rand- lõunauni- jalutuskäik- ujumine- pikutamine- ujumine- õuealal hängimine -õlu- rannabaar

No ei ole rohkem midagi rääkida, nii ma elan 21. detsembrini. Õhtuti teen nunnule baarmanile silma- ma arvan, et ma juba meeldin talle....Kohalikud rändurid on siin toredad, aga mitte väga. Võibolla hoian liiga omaette ka- sõbraks pole kellegagi saanud.

Enamus inimesi paistab siia saabuvad 2-3 päevaks- palju on sakslasi, prantslasi, hollandlasi, sekka mõni britt. Ja Katrin, ausõna ma kohtasin Matti (see Birma matkakaaslane) teisikut- samasugune hääl, naeratus, žestid ning lumivalged hambad. Üldse näivad kõik ameeriklased täielikud hambapeded- pole veel ühtegi näinud kel ei oleks üle näo ulatuv valge naeratus. Vanad inimesed on enamasti rootslased.
Minule pakutakse rahvuseks enamast hollandlast. Kas tõesti jõudsid hollandi blondid beibed siin oma märgi maha panna?

Päeval teen rannas rõõmu malaisia koolipoistele, kes soovivad minuga pildile jääda. Nõustusin (ohhhh, ma ei oska meestele ei öelda, isegi kui nad on 14-aastased J). Loodetavasti ei pane nad seda facebooki: meie klass ja tissidega välismaa pornostaar või midagi sellist.

Järgmisel päeval on poisid tagasi ja nähes mind panevad padavai fotoaparaati tooma. Naastes üritavad meeleheitlikult nägu teha nagu pildistaks nad randa. Keskealisele naisele on muidugi kompliment kui alaealised noormehed leiavad su keha pildistamisväärse olevat, aga küllap ei tasu seda ületähtsustada – selles eas (malaisia)poistele on ka ainuüksi naiste bikiinide nägemine päeva rõõmsamaks muutev sündmus.
Seekord keeldun nendega ühele pildile minemast. Aitab.

3. päev

4. päev

Selliseid tegelintskeid kohtasin Veelaluses Maailmas (Underwater World)

5. päev

Lapsukesed hullavad rannas

Ja pered järgivad liivalt.
Õhtuks koguneb kogu rannarahvas/puhkajad randa päikseloojangut vaatama. On rahvarohke.

Lõuna India restoranis- riis kana karriga- 1,5 €

6. päev

Punane riffahven kalarestoranis - 10 €

Pidu rannas

Babyloni baaris

7. päev

Viimane õhtu rannal

Homme kolin oma toast välja. Teen viimased ujumised ja sõidan poole kuuese praamiga tagasi Penangi. Olen täitsa kutu päikse käes olemisest, kell on 21:35 ja mul pole jaksu teiste ränduritega rummi ümber jaurata. Lähen tuppa ja kukun pikali.

Igav saar

Ma ei teagi kas ma julgen enam edasi kirjutada- minu suureks ehmatuseks avaldas mu üleeelmise reisi kaaslane Tiiu mu blogi nüüd kõigile oma 2000-le või ma ei tea mitmemiljonisele lugesjaskonnale. Appike- ja mina mõtlesin, et internett on privaatne värk!

Langkawi on Malaisia parim ja ilusaim saar. Minu meelest korraldatakse Eestist ka siia puhkusreise. Eks lugege ja mõtelge, kas tasub tulla.
P. S Tegemist on tax-free saarega ja niipalju kui ma aru olen saanud, siis eestlased on tax-free hullud.

Praam on suht väike, sees on järjekordselt tänu õhukonditsioneerile külm nagu jääkapis ja väljas on tuuline. Istusin külmikus 2,5 tundi 2 paari sokke jalas, sarongid ümber ja toksisin külmast kangete näppudega blogi postitust. Malaisias nii tavalist ühistransporti saarel ei ole. Olevat kunagi olnud, aga kuna turistid ei kasutanud seda vaid sõitsid taksodega, siis nii on jäänudki.

Takso meie valitud randa Pantai Cenang` ile maksab 24 raha. Oleme selle ranna välja valinud, sest see peaks olema kõige parim rand: elu-ja meluga. Ja siin on kõige soodsamad rändurite öömajad. Teise päeva õhtul kohtame hollandlasi, kes olid valinud mingi teise väikse, vaikse ilusa ranna, aga kuna nad olid ainsad (!) külalised oma hotellis, siis tundsid nad end veidi üksikuna ning  viimaseks ööks saabusid meie randa.
P.S praegu on tipphooaeg ja mõistagi on kõik 30% kallim kui muudel aegadel. Ometigi tabab ka läänerannikut ja Langkawit septembrist novembrini vihmaperiood, nii et päris madalhooajal võib siin ikka veits kurvameelne olla.

Küllap arvate, et suvitaja jõudis nüüd siia resorti

Mhmmm. Take wild guess. Minu voodi on vasakus reas eelviimane:

Tuba näib väljast välja kui barakk, eesti keeli võiks vaste olla lehmalaut. Seest kaunistavad lauda otsaseina maalitud liblikad. Igal voodil on oma sääsevõrk ja seal sees paistavad inimesed tundvat end nagu kodus. Kõik asjad laotad oma voodi kõrvale ja nii eladki. Mõned paisavad olevat siin juba nädalaid. Naiste ja meeste vetsus on kummaski 3 vets-dušširuumi. Need ei näe just kaunid välja, aga pole ka sitased. Riideid/asju pole kuhugi riputada.

Oleksin tahtnud meie nägusid kõrvalt näha kui ma oma asju lahti pakkisime. Nats vingus olid kindlasti. 

Täna, 2 päeva hiljem tundub siinne koht juba väga armas ja 18 ringiti eest seda just saabki. Toad oma dušširuumiga maksavad 45 ringitit. Hetkel vabu ei ole.

Läheme linna peale sööma- koht nimega Tomato pakub India toitu alates 4 ringitist.
Ujumine, värsked mahlad, õhtu rannabaaris- ega palju rohkem ei jõuagi.

Paremal on võõras tüüp- ilmselt tahtis minuga koos peale jääda.

Rannal on vaid üks ainuke baar mis meenutab mulle Sihanoukville või Ko Changi. Baar ulatub laudade ja toolidega liivale ja baaris liiguvad teenindjatena ringi moslemitest hipid. Vähemalt ma arvan nii nende Malaisia nägudega pikajuukseliste meeste kohta. Meid teeninav Dan on häbelik ja omapärase huumorimeelega (üldse ei saa aru kas ta saab meie naljadest aru ja meie ei saa aru millal tema teeb nalja, millal räägib tõsist juttu) Igatahes annab ta meile iga natukese aja pärast lahendada uue kõrremõistatuse.

A) Liigutada võib ühte kõrt, nii et saad 4 kolmnurka.

Rannabaar

Pärast 12 h kestvat arutelu mida teha järgmisel päeval, tuleme lõpuks geniaalsele (!) mõttele rentida auto ja teha saarele tiir peale. Mulle sobib, sest 4-kesi on seda soodne teha.

Autorent koos bensiiniga läheb meile kokku maksma `ca 200 rigitit. Kindlustus ja mingi mõtetu „P“ täht (permit) peaks politsei eelmal hoidma. Klassikaline turistilõks -  taipame kohe kui oleme raha ära maksnud.

Mida siis turistil saarel teha? Variandid: sukeldumine, snorgeldamine, island hopping, 2 juga/koske, tõstukiga mägedevahel sõit, canopy adventure (ehk traksidega kõrgetel puulatvade vahel käimine, liu laskmine nagu Nõmme seikluspark aga kõrgem), mangroovi tuur.

Õlamassaž - mõnusam kui Jamali oma.

Meie palju ei jõudnudki- väga ei isutanud seda turistvärki teha ka. Kohe kindlasti ei tahtnud me teha 160 (näkku) ringitist mangoroovituuri, mis koosneb boonusena veel kotkaste ja kalade söötmisest ja kaluriküla restorani ja krokotilli- ning nahkhiirekoopa külastamist. 

Niimoodi lõpuks kogemata peaaegu juhtuski, kui olime autoga jõudnud saare kirdeossa kus neid mangroovituure korraldatakse. Ühe kohaliku onuga jõudsime (special price mõistagi) kokkuleppele, et teeme vaid tunnise tuuri ja EI taha kotkaste ega kalade söötmist. Tüüp juhatas meid kapteni juurde ja too väga inglise keelt ei jaganud ja vist saanud täpselt aru, et mida seal tund aega nende mangroovide vahel sahistada ja viis meid ikka nii kotkaste kui kalade kohta. Kotkaid vaatasime minuti, üht kala söötsin.

Põhimõtteliselt nägime kõik mida 200 ringgiti  (paaditripi hind 4-le) eest pakutakse aga poole väiksema hinnaga. 2h ei ole seal mitte midagi teha, sest metsikutesse mangroovisaludesse ei minda- rohkem nagu paadisõit with a nice wiew.

Kalade toitmine

Tüüp ise oli selline; väiksed hambad olid ka, aga hästi õrnalt naksas kala mu käest kala ära ja ujus minema

Kotkaste söötmine toimub turistipaatidest

Mangroovi võssa sõit

Mangroovituuril võib teoreetiliselt näha ka midagi muud kui ainult puid. Tiiu tegi tuuri idarannikul pisut vähem turistikas kohtas. Tiiu lugu siit  >>>

Õhtu lõppes varakult, lõpupeoks olime liiga väsinud.

Tüdrukud lahkuvad homme kahes erinevas suunas. Mulle päris meeldib omaette jääda. Siin on niiiii nunnu  baarman, et sure maha. Võibolla lähen temaga miskit süüa tegema J.

Dormis on öörahu kell 24.00. Ja siis on sealtõepoolest vaikne, hilisemad tulijad  kukuvad hiirvaikselt oma vooditesse.