Malaislased

Ligikaudu kaks nädalat läks mul aega, enne kui ma aru saama hakkasin millised need malaislased siin riigis on. Vabandust, aga millegipärast on neil nii mittemidagi ütlevad näod.

Käigupealt suutsin eristada hiinlased ja hindud. Kas kõik ülejäänud on malaislased? Lootsin seda testida Kota Kinabalu lennujaamas, kus passikontrollis rahvas pidi jagunema kahte veergu: malaisia passid ja muud passid. No ei- kõik sabas seisjad olid ühte nägu! Mina ainuke valge vares (sõna otseses mõttes) seal keskel.

Ujutakse ainult riietes, nagu igal pool mujal Aasias.
Moslemi naised kannavad ka vees mõistagi pearätti

Viiendal reisinädalal Kuchinghis saavutasin aga sellise taseme, et suutsin  nägude, juukselõikuse põhjal juba tuvastada mis hõimust keegi on. Seda tänu mitmete muuseumite külastamisele, kus kõik väga põhjalikult ära seletatakse.

Malaislased on reeglina ümarama näoga kui nende naabrid ümbruskonna riikides ja naised ei ole peaaegu kunagi ilusad. Vanemad naised on kõik ümarad ja peaaegu kõik ühetaolise näoga. Ilmselt võimendab seda ka pearätt, mida nad kannavad. Enamasti on see tume ja kaunistatud üksikute läikivate helmestega. Noorematel on harva ka kirkamaid värve. Üksikud mosleminaised kannavad ka kõrge kontsaga kingi.

Paljad õlad on väga ebatavaline asi ja seda saavad lubada endale ainult hiinlased. Kuigi ka nemad seda väga ei tee. Piinlik öelda, aga lausa piilusin vahest triiksärkidega inimeste kaenla alla, kuidas on võimalik, et 34 kraadises kuumuses mitte üht märga laiku. On võimalik- nad on kohastunud siinses kliimas elamiseks! Mina siiski loobusin varrukatega t-särgi (üksainuke sellinemul kaasas oligi) kandmisest juba kolmandal päeval.

No ei ole võimalik. 

Koolitüdrukud ootavad koolimaja ees vanemaid

Ühes on nad muidugi sarnased kõikide naabritega. Kui pikemal bussisõidul pannakse bussi telekas käima, siis on kõik õhinal filmi vaatamas.  Erilised lemmikud on kohalikud komöödiad, mille peale terve buss mürinal naeru rõkkab.

Borneo on ainuke kant sellest riigis mis on jäänud  peamiselt Malaislastele. Hiinlased on siia saabunud alles 100 aastat tagasi ja neid leidub peamiselt suurlinnades- Kota-Kinabalus, Kuchingis, Sandakanis, Miris.

Hindusid ei märganud siin üldse. Uurisin Christilt, Nomadi peremehelt, miks siis hindud Borneot pole avastanud kui neid niipalju ometi poolsaarel on. Chrisi sõnul ühines Sarawaki provints Malaisiaga teatud tingimustel ja üheks neist oli see, et hindud saavad siin töötada ainult tööloaga, mis antakse lühikeseks ajaks.  See eest hiilib vaesest Indoneesiast pidevalt üle piiri Indoneesia immigrante nii, nii et Kota-Kinabalu - Miri 9-tunnisel bussisõidul tehti briti Orla sõnult üle kümne peatuse passide kontrollimiseks, mistõttu sõit ümber Brunei kujunes koguni 15-tunni pikkuseks.

Esimesed kaks nädalat poolsaarel veetnud, tundus mulle, et ükski moslem alkoholi ei võta ja eriti hukkaläinud mehed teevad suitsu. Borneol paistis aga elu teistsugune. Ma ei jõundud küll selle religioonivärgiga end kurssi viia, aga paistab et Borneol ei ole islam nii sügavalt juurdunud. Kui kogu Malaisiast rahvastikust on vaid ligikaudu 10% kristlased siis Sarawaki piirkond Malaisias elab teistsugust elu- siin on 42% rahvastikust kristlased (enamasti katoliiklased). Sabahi piirkonnas on seevastu kristlus islamiga võrreldes jällegi vähemuses. Muuseumis hõimudega tutvudes tundus mulle, et paljud olid alles hiljuti animistid ja võibolla on seda tänase päevani. Ka ibani hõimust pärit Nomadi Chris rääkis, et tema vanemad olid paganad ja alles temast on tänaseks saanud moslem või oli ta kristlane? Vahet ei ole- Chris kohe armastas pidusid ja napsu...

Šhamanismi ja animisi praktiseeritakse kõige enam poolssaare idaosas- vist üleval põhjas. Nii et kes detsembris- jaanuaris Malaisiasse ei tule, see võiks seal ära käia. Ja ka Borneo kesk- ning põhjaosas.

külatädi Mulu kandis

Borneo elu tundub poolsaarega võrreldes unine. Ka nad ise ütlevad, et kui põhjas (Sabahis) on inimesed kiired ja tormakad, siis lõunas ehk Sarawaki piirkonnas on kõik rahulikud ja uimased. Lihtne oli seda märgata kui jõudsin chillist Kuchingist kirevale Melaka tänavaturule.

Malaislased kui kauplejad ei ole kuigi agressiivsed, keegi ei paku oma kaupa kõva häälega, tingimisel meenutavad nad Laose tüüpe. Ei saa hakata tingima nii, et kui mingi hind on 30, siis pakud 20 ja kahepeale jõutakse üksmeelse 25-ni. Ise pead küsima soodustust ja pakkuma siis hinnaks näiteks 27. Tavaliselt nad nii 10% alla annavadki. Kui see ei meeldi- astu edasi. LP ütleb, et kui Kuchingi suveniiripoodides küsida tõelise ja võltskauba kohta, siis malaislane on aus ja annab teada mis on tavaline hiina träni ja mis on tõeline käsitöö.

Tähelepanuväärne on see, et suitsetatakse enamasti ainult  suitsetamist keelavate märkide all.
Seal on ka alati prügikast spetsiaalse tuhatoosiga. Absoluutselt IGA Borneo lennu- või bussijaama välisuksest 20 sammu kaugusel selline märk koos suitsetajatega oli.

Kilekotindus on muidugi levinud nagu mujal aasias; ei ole asja mida  nad ei tahaks kilekotti  pakkida.
Kuchingi turul kohtasin aga sellist keskkonnateadlikku paari.

Malaislased ei ole naeratuste maa rahvas. Inimesed on sõbraliku moega ja heameelega teretatakse tänavatel võõrast (politseinikud, poemüüjaid, lihtsalt vastutulijad) kuid sõbrameheks naljalt keegi ei hakka. No mul blondi naisena läks nii mõnigi kord teisiti, aga ma pean seda pigem erandiks. Omakeskis armastatakse aga nalja teha ja siis selle üle kõva häälega naerda. Kus Malaisia mehed koos, seal nalja ja naeru nabani.

Sõidavad ühes autos malaislane, filipiinlane ja singapurlane.
Sõidavad ja söövad. Autosse koguneb prahti. Lõpuks hakkab indoneeslane prahti autost välja loopima. Malaislane küsima: miks sa ometi nii teed?
"Ah, meil Indoneesias on prügi lihtsalt nii palju- mida ei vaja, läheb aknast välja"

Natukese aja pärast avab singapurlane akna ja hakkab sealt raha välja loopima. Indoneeslane küsima: " Issake, mis sa ometi teed?" Ah, tead meil seal Singapuris on raha nii palju, et me loobime seda tuulde kahe käega." Mõne aja pärast peatab vaikiv malaislane auto, teeb ukse lahti ja viskab indoneeslase välja.
Singapurlane küsima: Mis sa tegid, kahju ei ole või? " Ah tead, meil siin on neid Indoneeslasi siin liiga palju"

Selle peale naerab anekdoodi vestja Chris ise laginal mitu minutit ja ütleb, et neile meedlib rassistlike nalju teha.