Mozzy Forest ja teised vaatamisväärused

Ema, ole rahulik. Tänase päeva veetsin saksa naistega.

Hostelil pole häda midagi, saab magatud ka 17 inimesega toas. Eile õhtul saabusid välimuse järgi 5 padublondi rootsi plikat, kes nagu hiljem selgus- olid hoopis hollandlased. Öösel tuppa naastes kihistasid ja itsitasid, vantsisid edasi-tagasi. Minu kõrval olev noormees köhis pool ööd ja nagu korralikku und ei saanudki. Esimesed inimesed lahkusid 7 paiku- kas matkale või hommikusele bussile, kes seda teab. 

No ja hollandi beibed ajasid kohe hommikul toa juukselaki haisu täis ja uhasid kordamööda koridori ja peegli vahet, kes siis meigita džunglisse tuleb. Õuuu!

Et meie poolepäevane tuur algas kell 8.45, siis tuli vähemalt pool tundi varem hommikusöögile minna. Söök on nagu ikka Aasias - peamiselt  ikka eggs and toast, aga maksab umbes 2-3 €.  Sööki öömaja hinnas ei ole nagu Birmas ja Vietnamis, maitsev ka ei olnud.

Kuigi praegusel ajal on tavaline, et sajab pealelõunal ja hommik on ilus, siis täna oli täpselt vastupidi.
keset hommikust vihmasadu seisime keset teepõlde ja klõpsutasime pilte.

Järgmine peatus oli iseenesest mõistetavalt teefarmis, kus uurisime järgi kõik erinevad tee valmistamise viisid ning mõistagi oli võimalus nii teed juua kui osta. Sellisest margist nagu BOH- tea polnud ma muidugi midagi kuulnud.

Meie giid Randju näitab millised need teekorjamise masinad siis ka tänapäeval on

Selleks ajaks olime 3 saksa tüdrukuga juba hästi sõbrunenud.Brita ja Monique reisivad koos ja on teel Tai saartele, et sealt Singapuri kaudu tagasi Saksamaale jõuda. Nadine tuli kuu ajaselt Indoneesia tripilt ja on nüüd Malaisia kaudu teel Bangkok`i, et sealt koju lennata.
Nadine kutsusime kohe hommikul endaga ühinema ja nüüdseks olen temaga koos bookinud juba Georgetownis sama hosteli kus teised 2 saksa tüdrukut. Nädalavahetus on siin hullumeelselt tihe (ja ma ütlen hullumeelselt!) sest malailased kohe armastavad reisida. Kõik nädalavahetuses uhavad nad ringi sõita ja kuna nad ei võta pikki puhkuseid, siis rahaga nad ei koonerda- sellistes lihtsates guesthousedes nad ei ööbi. Kõigil onudel autod tagumiku all ja kui me lõunal kodupoole tagasi sõitma hakkasime siis olime nagu 23. detsembris traffikus keset Tallinna- kus kõik püüavad linnast välja saada ja korraga. Ja me olema maal! Mägedes!

Malaislased teeistanduses nädalavahetust veetmas (Muide, vaba lauda ei olnudki)

Kuulsin kelleltki, et seoses sellega, et riigis elab nii palju rahvaid ja kõikidel on omad pidupäevad ja need on ühtlasi ka vabad teiste religioonide inimeste jaoks, siis pidi Malaisias olema umbes 290 tööpäeva. See fakt vajaks ülekontrollimist, aga kui 48 nädalavahetuse päeva maha arvata 27 riigipüha peaks küll ära tulema- hiina uusaasta, ramadaan, hindu Har Raya Puasa, kristlikud ja veel jumal teab mis pühad. Need kellele teiste usk korda ei lähe või klienditeeninduses töötavad, saavad sel ajal tööl olles neljakordset tasu.

Kuna teised kaks saksa tüdrukut oli läbi helistanud juba ülejäänud soodsad Georgetowni külalistemajad ja need olid puha täis, sest 11-ndal on mingi Sultani püha ja sellega seoses rahval ka esmaspäev vaba, siis on sel pikal nädalal Malaislasi rohkem liikumas.

Teefarmist liikusime siis Mozzy Forestisse ehk Sambla metsa.

Punane lill puu otsas on Lipstick Flower

Ja siin Huulepulga lill suuremalt

Matk dzunglis ei olenud iseenesest mingi tohutu matk. Pigem 35 minutit sopast vajuvat džunglimetsa koos giidi Randju selgitustega puude ja taimede kohta. Ja tema oli tõesti tore mees! Loomi selles džunglis ei ole ja seepärast pole ka kaane. Mina oli ainuke paljasjalgne sandaalidega, teised said kõik oma valged sandaalid mustaks. Kõige suurmaks vaatamisvääruseks osutusid siiski hollandi timbulimbud. (Täna selgus et nad ajasid hulluks ka kõik külalistemaja töötajad ja külalised- ühesõnaga olid kõikide naerualused) No neil oli metsas ikka nalja nabani ja nii mõnigi sai oma diskoriided sitaseks. Plikad ostisid teefarmist hunnikutes teed, metsas ja teefarmis lobisesid omaette ja kohe peale guesthouse`i  jõudmist kihutasid lõunase bussiga minema. Tai saartele, ma usun.

Radju seletab tähtsaid asju enne džunglisse minekut

                                                          Timbulimbud metsateel

Viimaseks peatuseks jäi Libilikate aed. Erilist muljet see ei avaldanud (sissepääsupilet 5 kohalikku raha), aga tegin mõned pildid oma tulevastest borneo džungli kaaslastest.

Lõunal oli minu Jamal kindlasti ärevil, sest mul oli ju kindel käsk mitte lõunat süüa ja bussi saabumise aeg oli talle teada. Aga me pilkadega tulime hoopis 5 km enne kodulinna bussilt maha ja tegime nüüd juba kerges päiksepaistes mõnusa tunnise jalutuskäigu. Koos kiire India restorani vahepeatusega jõudsime kohale umbes nelja paiku. Ülejäänud õhtu möödus arvutis neid postitusi sisse toksides ja pilte laadides. Õhtut sõime siinsamas hosteli territooriumil ja kui mister Hurmur oli käinud mulle 2 korda ütlemas, et näeme siis õhtul ja vaadaku ma tema FB kontot, siis lõpuks ta loobus.

Homme on meil ilmselt varajane äratus, sest teised toasolijad sätivad matkale samal kellaajal mis meie täna. Õnneks on meil välja checkimise aeg 11.00. Jõuab veel mõnusa laisa une teha ja pealelõunal lesida, raamatut lugeda. Kella kahesele bussile istudes oleme 4h pärast Georgetownis.

Kokkuvõtteks võib Cameron Highlandsi soovitada küll, eriti nendele kes on tükk aega 30 kraadises kliimas higistanud ja nüüd tahaksid mõnuga varrukatega särki kanda. Isegi pikkade varrukatega.  Ja sokke ja õhtul isegi fliisi. Tegime nelja peale enne magamaminekut 2 väikest Vana Tallinna. Nüüd on niis soe, et kisu või paljaks. 

Siin on igas mõttes chill atmosfäär. Matkaradu on siin kümneid- lühemaid, pikemaid, mägisemaid, tavalisemaid. Praegusel aastaajal on nad kõik vähem- või rohkem mudased, nii et mudas sumpamist tuleb kõvasti. Giide nendele väikestele trekkidele keegi naljalt ei võta. LP kohaselt antakse külalistemajadest kaardid ja teed on mingil määral märgitud. Saksa plikad jõudsid esimesel päeval 2 rada läbida. Ütlesid, et ei midagi erilist, lihtsalt palju muda ja mingid veidrad kohalikud mehed olid neid põõsastes passinud. Seepeale meil kellelgi enam üksi mitmepäevast siiajäämist ja matkaradade läbimise tuju enam ei tulnud. Aga meie kõrvalvoodi kutt on kadunud- lahkus seljakotiga hommikul kell 6, aga nüüd on juba kell 22.00 ja tüüpi pole ikka veel hotelli jõudnud.

Nii nüüd on juba hommik. Pildid laadisin ka üles ja 1,5 h pärast lahkub meie minivan Penangi. Eks sealt siis uued uudised mõne päeva pärast.

P.S Naabervoodi kutt jõudis kell 22 ikkagi tagasi. Ei tule siit mingit salapärast džunglisse kadumise lugu.