Pakkimine see on imelihtne

Näidake mulle kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes armastab pakkimist?!

Olen püüdnud nädal aega mingit pakkimismeeleolu üleval hoida, kõik mis ma olen saavutanud on see, et olen juba teist korda kaotanud ära telekapuldi. Praegu on see kolmandat päeva kadunud ja ma ei suuda seda otsida ka, sest see ajaks mind ainult rohkem närvi.

Möödunud aastal suutsin pakkimise käigus panna ühte eriti kindlasse kohta ühe oma pangakaartidest,  aasta aega ei suutnud selle otsimisega oma närve rikkuda. Hiljuti pangas käies sain teada, et kaart on ammu suletud. Ju sai kehtivusaeg läbi. Küllap ammu. No seda parem- närvid jäid terveks.

Eelmisel aastal umbkaudu samal ajal

Pakkimisest ja seljakotireisiks vajalikest asjadest on netis palju juttu, olen kindlasti umbes kümnes blogis vastava peatüki peale sattunud. Otsige ja leiate.

Tavaliselt kuu varem panen oma eelmise aasta nimekirja lauale ja lisan sinna pidevalt meeldetulevaid asju. Kes mind tunnevad saavad aru, et oma plähmerdava käitumise juures mul teist võimalust ei ole. Seljakott on mul 50 liitrit ja tavaliselt kaalub 10-15 kilo.
Hoolimata palavast kliimast võtan seegi kord kaasa fliisi ja villased sokid, sest neid on vaja kui mägede poole sammud seada. Vietnam mägedest on kaasas villane kaelasall ja Birmast suurem pleedi tüüpi sall, sobib ka kipakaks tekiks. Viimasel korral oli abi ka varasemalt reisilt soetatud siidist magamiskotist, mis tänu materjalile annab natuke sooja, laseb õhku läbi ja on abiks mitte-eriti-puhaste linade puhul odavates külalistemajades  ning boonuseks käib samaväikseks kokku kui paar villaseid sokke.

Hädavajalikud ravimid- plaastrid mahuvad väiksesse kosmeetikakotti. Vajalikud vaksiinid (A + B hepatiit , kõhutüüfus ja difteeria- teetanus) on ammu tehtud ja malaaria vastu kaitsen endiselt Eestist ja koha pealt ostetud sääsetõrjega. Malaariast on erinevates reisfoorumites palju räägitud. Olen oma blogides sellest kirjutanud ka, ei saa salata - kerge paranoia on alati platsis.

Huvilistel soovitaksin konkreetsete riikide puhul siiski tutvuda selle lehega. 

Malaariast hoopis rohkem levib Aasias dengepalavik, mis vastupidiselt malaariale võiv vabalt olla ka olla ka pealinnades, kus malaariahirmu tavaliselt ei ole ja sääsetõrjet panna nagu ei märkagi.

Dengepalavikku kutsutakse juba 18. sajandist breakbone feaver`iks ehk maakeeli kontirebivaks palavikuks. Erinevalt malaariasääskedest võib tilluke dengesääsk sind rünnata ka keset päeva. Kuna denge vastu ei ole mingit rohtu, siis tuleb haigestumisel lihtsalt arvestada 5-7 päeva kestva kuni 41 °C palavikuga, lihasevalude, lööbe, väsimuse jmt, millele peaks järgnema kuni 3 päevane paranemine. Tegelik taastumine pidi võtma kuni 21 päeva.  Ravimeetodiks on vaid vesi, puhkus ja palavikualandajad. 

Kokkuvõttes näeb kirjeldus välja just selline mis minus surmahirmu tekitab ja eks pean oma paranoiaga siis omaette jääma. Sõbrad, püsige onlines- hüpohondrik hakkab teid tülitama õige pea :D.

Kindlad lemmikud: sarong, pealamp, vihmakile saavad olema seljakoti kõige kättesaadavamas sahtlis.

Kott visatakse bussi taha pinkidele ja sa ei näe seda 8 h

Eraldi kott (suure koti sees muidugi) kõikide juhtmete jmt elektroonikavidinate võtab igal järgneval reisil aina enam ruumi. Väikesest  1-päeva seljakotist oskan aina enam lugu pidada: abiks paaripäevastel mägimatkadel ja pikkadel bussisõitudel, kus kogu päevaks vajaminev peab sülle mahtuma, samal ajal kui suur seljakott loobitakse kuhugi bussi tagaritta või katusele.

Et reis on pikk ning peamiselt olen iseenda seltsiline, siis oma ruumi võtavad raamatud. Eelistan emakeelset kirjandust ja võtan kaasa neid, mida pole kahju maha jätta või edasi kinkida. Hädapärast saab kohapealsetest second handidest ka kerget pehmekaanelist lugemisvara hankida. Ideaalne lahendus, sest iga nädalaga saab midagi maha jätta ja kohapealt ostetud asjad mahuvad kotti paremini ära.

Malaisia puhul internetiühenduse probleemi ei peaks olema. Seekord on kaasas väike läpakas ja pinutäis filme vihmasteks ilmadeks ja tüütuteks bussisõitudeks.

Ma juba kujutan ette kuidas ma umbes 5 korda päevas pean hakkama oma kotis tuhnima ja otsima seda eriti tähtsat asja mida ma olen pannud eriti tähtsa koti sees eriti tähtsasse sahtlisse ja MIDA MA EI LEIA!

Kuhu, millal ja need teised küsimused...

Kuidagi eriti ebaharilik on selle reisi algus. Ja sama ebakindel olen ma ka edaspidises blogipidmises...

Seekord sai kuidagi poolkogemata reisisihiks Malaisia. Lihtsalt kiire sooduspakkumine ja teadmine, et ühe eelmise reisi kaaslane ka samaaegselt sealkandis, andis ilmselt hoogu emotsiooniostule.

Tegelikult olin ma silma teinud hoopis Põhja-Indiale, Nepaalile, Kašmiirile, ka Filipiinidele või Indoneesiale, aga näedsasiis- pilet on Malaisiasse.

Hüüan varakult välja: Kui keegi oma või võõras soovib pikemale või lühemale tripile Indiasse või Nepaali kanti minna 2013 aastal või varem, võtku minuga ühendust (teisi paiku ka ei välista). Pikka puhkust tuleb varakult planeerima hakata, vähemalt mina pean.

www.malaysia-maps.com

Malaisia ja Tai poolsaare olin juba mõned aastad tagasi meelega oma aasia-reisidest välistanud, kuivõrd tegemist on arenenud riikidega kus kõik on olemas ja seda minule armsat „päris“ Aasiat vähe alles jäänud. See eest on kõik mugavused: kohalikud R-kioskid, kogu läänekraam poodides, basseinid, toidud, arstiabi jne. Ühesõnaga: suurepärane paik ekstreemsemale vanurile kontide soojendamiseks. Et ma selline plaanin olla 2040 paiku või hiljem, siis pole mõtet praegu oma vähest puhkuseaega sinna kulutada.  

Issand, ei kujuta ettegi milline see „minu aasia“ aastal 2040 küll välja võiks näha- senise arengukiiruse järgi arvatavasti nagu 10 000 uut Singapuri?!!

Nüüd aga läks ootamatult kõik hoopis teisti- maandun Kuala Lumpuris detsembri alguses.

Kambožas 4 aastat tagasi

Midagi seal Malaisias kahtlemata vaadata on. Põnevamad osad paistavad olema poolsaare idaosas ja Borneol.  Samas on Borneo tuntud ju kuulsa „Robinsoni maana“ ja kardan väheke, et see on ikka liiga turistlik. Nojah- look who`s talking :-)

Ilmselt saab siis võtta hästi rahulikult ja chillida tõesti mõnusamates kohtades kauem, sest seoses kirdemussooniga  (okt- veebruar) on poolsaare idaosa sisuliselt vee all ja paljudes rannikuäärsetes kohades ning paradiisisaartel sulgevad külalistemajad pea pooleks aastaks oma tegevuse. Uhkemad hotellid ehk jäävad, aga mis mul sinna asja...

Seega pean oma rännaku mööda saatma saare lääneosas ja Borneol, kus ka muide on mussooniperiood.

Millegipärast ei ole ma üldse kindel, ma Malaisiasse jään, sest igatsen riike kus olen juba käinud, aga mille jaoks mul kuskilt kuute nädalat võtta ei olnud: Kambodža, Laos. Isegi Birma, Vietnam ja Tai läheks uuesti loosi.

Kuala Lumpur on hea koht ümberistumiseks-kaalun ka Filipiine ja Indoneesiat.

Kui mõni eestlane on sel ajal Malaisias või eelnimetatud riikides ripakil, andku blogi kaudu märku. Võib proovida marsuute ühendada.

Tõe huvides olgu siis ka kohe blogi alguses otse välja öeldud: mul puudub vähimgi kirjanduslik ambitsioon, sestap ei ole see blogi avalik üheski foorumis, listis ega sotsiaalmeedia kanalis. 

Sihtgrupp on mu pere, head sõbrad jt reisisellid kes kasvõi mõttes kavandavad Aasiareisi. Seetõttu hakkab siit alates ja edaspidi teksti sisse ilmuma kohalikke hindu, hotelliinfot, transpordiodüsseiat jm praktilist numbrilist infot.  Lugejad, kes seda silmaotsaski ei kannata, pangu silmad kinni!

Ja ma teen kirjavigu. Ning see ei häiri mind mitte üks põrm!