Vihmametsas

The kinabatang river sustains one of the world`s most diverse ecosystems, It’s lower basin has the largest forest-covered floodplain in Malaysia- loen ma mingist inglise keelsest brožüürist.

Selleks, et Kinabatangi jõele minna tuleb võtta suund Sandakanile või Sukaule. Põhimõtteliselt asuvad kõik jõevaatlustuuri kohad Sukaus või selle ümbruses Bilitis. Kui mul esialgu jäi mulje, et sinna tuleb ikkagi bussisõit ise orgunnida või vähemalt Sandakanist see broneerida, siis minu rõõmuks selgus, et meie tore külalistemaja pakub sinna ühe või kahe ööbimisega mitmepäevaseid tuure.

Oma külalistemajast ühe sellise välja valisingi - Bilit Herritage Bed & Breakfast. Nimi on suurejoonelisem kui koht ise, aga muidu armas ja väga lihtne kohake. Mitte niivõrd peen resort või külalistemaja aga tõsine kalurielamine.Kogu elamine koosnes kahest turistidele välja üüritavast  chaletist (puust majake jalgadel) ja kahest dorm-ruumist kuuele. Järgmiseks aastaks saab kindlasti valmis ka uus kahetoaline majake mis näeb natuke nooblim välja ja hakkab sisaldama ka õhukonditsioneeri. Samuti ehitatakse dormi taha uusi uhkemaid vetsusid ja duširuumi.

Sukau ja Bilit asuvad Sepilokist minu hinnangul umbes 100 km kaugusel- sõit sinna kestis rohkem kui poolteist tundi. 270 ringiti eest sain kogu komplekti. Edasi- tagasi sõit minu külalistemajast, jõetuur mõlemal päeval, öömatk ja õhtu- ning hommikusöök. Kui tahad võtta majakese (kahele) siis maksab komplekt 700 ehk siis hind 350 nägu.

Kinabatangi jõudes ootas mind ees uus sõber.
Lihtsalt masendav kui tüdinenud ma nendest vallalistest Malaisia meestest olen!  Aloi, meie giid oli muidu tore vennike, aga armastas õlut ja paistab ka et naisi, miks muidu ta vallaline oli ja arvas, et ma võiksin tema juurde tööle tulla- elamine prii ja pärast võiksime koos Filipiinidele reisida. Sihuke mees.
Kes on avantüüriks valmis, palun väga: kontaktid on siin.

 Aloi arvab,  et parim aeg on saabuda märtsis ja jääda paariks kuuks või ka juuni sobib, siis on tipphooaeg ja abikäsi vaja.

Kell 15.30 algas siis paar tundi kestev jõetuur. Ilmselt on enne päikeseloojangut loomad- linnud vilkamad kui keset päeva (ehkki oli pilvealune ning paduvihmane ilm terve päeva) või siis on mingi muu põhimõtteline kokkulepe et jõeelu häiritakse 2-3 korda päevas ühel ajal. Igatahes oli jõel õhtul ehk 8 paati. Järgmisel hommikul 4- kõik turistid ei suuda siiski vara ärgata- puhkus ju.

Aasia pügmee elevandid, keda on metsikusse loodusesse alles jäänud 40 000- 50 000 vahel.
Võrreldes Aafrika elevantidega (vabas looduses veel 600 000) on nad väikesemad ja nende kõrvad  on oma keha kohta suuremad kui tavalisel elevandil ning neil on pikem saba.

Sabahi piirkonda arvatakse olevat  pügmee elevante metsa järgi jäänud umbes 1500

Kuulsad Borneo ninaahvid

Isasloomal on imetlusväärne nina pikk nina mis pidevalt kasvab. Vanadel ninaahvidel on nina mõnikord nii pikk, et segab juba söömist. Et toitu saaks suhu toppida, võtab ninaahv käega ninast kinni ja pöörab selle suu eest kõrvale.Veidi lähemalt saab ainult Borneol elavaid ninaahve kaeda siit 

Jõllitab

Kõige suurem Borneo sarvlind- Rhinoceros hornbil

Kui aastal 2000 oli jõe ääres umbes 3-4 jõetuuri korraldajat siis 11 aastat hiljem on neid kokku 27. Mööda jõeäärt minnes jääb Biliti piirkonda neid umbes 7-8. Sukaus, mis on aastaid varem jõetuuridega alustanud ja populaarsem on neid ilmselt veelgi rohkem. Õhtune tuur  hõlmab sõitu suurel jõel ja siis korraks pöörame ka väikesele lisajõele,  üle mille on rajatud köistee loomade üleminekuks- neile kes vette väga minna ei taha. Orangutangid pidid ujuma küll kui vaja, aga eelistama siiski ronimist. Ja jões võib ööseti näha ka krokodille, kuid seda pidi siiski harva juhtuma.

Aloil on päris terane silm- ta ei märka ainult elevante (keda ei ole võimalik mitte märgata) ja ahve vaid puude vahel ka kollast madu nimega cat-snake ja ühte suurt sisalikku, kelle nimi mulle ei meenu enam.

Elevantide juures oleme kõige kauem- need on ka ainsad loomad kes tulevad veepiirile ja keda põrmugi ei häiri pilte klõpsutavad oranžides vestides hästi sääsetõrjevahenditega lõhnastatud turistid ega mootorpaatide põrin. Häirmatult sööb ühe paari isase elevandiga 18- pealine kari õhtust.

 Makaagid ja ninaahvid sätivad aga magama ja peale istuvate kogude me rohkem ei näe.

Õhtusöök oli korralik. Ülejaanud maailm tähistab ju 25-ndal jõulu. Vein ja puha. Aloi tõi ka õlled ligi.

Teised reisisellid  läksid tubadesse ja ma ei saanudki täpselt aru, kas midagi toimub õhtul või ei, äratuskell tuli igatahes 5.45 äratama panna.  Peale pikka selgitust kui tore oleks mul tema juures elada-töötada arvas Aloi, et nüüd on aeg õhtuseks  Night Walkiks. Kirjade järgi pidi see olema 45 minutit, kuna väljas oli 3 päeva järjepanu vihma tulnud siis tegi mulle rõõmu, et ma ei peagi oma sandaalidega märga öisesse metsa minema vaid saan 7 ringiti eest pererahvalt kummikud laenutada. Sokid kaanide petteks üle pükste tõmmatud ja pika varrukaga pluusiga varustatud, marssisime mõne külastaja ja giidiga metsa. Kindlasti on 45 minutit natuke üle pingutatud- metsamatk tähendas tegelikult ehk 500 m ümber maja (samal pool jõge) kõndimist. Lühikeseks ta jäi, aga päris tühja käega ära ei tulnud- peale ühe tukkuva linnu õnnetus ka hiigelkonna (Giant Frog) näha. Tegelikult jääb konnake minu meelest meie kärnkonnale mõõtudelt alla, ehkki hääl ja hüpe- 2m- oli võimas.

Enne südaööd kurvastasin Aloid õlleistutuse ja magamaminekuga. Uni niiskes kergelt kopituse järgi lõhnavas dormi-umberikus oli rahutu. Väljas sadas jälle kõvasti. Metsahääled mind niiväga ei segagi- isegi rahustav on.

Hommik tervitas meil jälle sajuga, aga täpselt kell 6 jäi sadu üle ja vastaskaldalgi hakati turiste paati sättima.

Veel üks sarvlinnu paar- neid on Borneol kokku 8 erinevat liiki.

Metsik orangutang kaugel puu otsas.

Saabudes hommikusöök ja hüvastijätt. Autojuht Satuki võttis meid peale ja viis ülejäänud külalised Sepiloki ja minu tõi tagasi külalistemajja. Sinna olin jätnud ka oma suure koti- mis mul sest ikka üheks ööks kaasa vedada.

Siit lahkun siis homme hommikul tagasi Kota Kinabalusse, kust plaanin nii kiiresti kui võimalik Miri lendu saada. Kui satun heasse reisibüroosse, siis katsun korraga ka teised lennud ära borneerida. Eelkõige siis tagasilend KL-i.

P.S Ma pole vist öelnud, et terve reisi jooksul olen ainus kohatud inimestest, kes ei söö malaariatablette. Varasemale kogemusel toetudes julgen praegu öelda, et kui neid üldse kuskil Kagu- Aasias vaja on, siis ilmselt just siin märjas ja niiskes kliimas vihmametsade keskel. Ma loodan küll oma Autanile, kuid kes on nõrgema närvikavaga, see võiks siinkandis neid võtta, eriti kui peatud siin pikemalt. Orangutangi keskuse jaoks (30- 40 minutit vaatlust ) neid küll vaja ei ole, samuti siinsete väikelinnade jaoks.

Hiljem lisatud: tegelikult ma ainus ei olnud- Mulu matkaseltskonnas ei söönud tablette keegi ja ka teised pikemalt kui paar nädalat reisilolijad tablette ei muginud.

Aga minu uljus võib tuleneda ka sellest, meie külalistemajas on ka  palju vanemaid inimesi, lastega peresid ja lihtsalt oma esimesel Aasiatuuril olevaid ettevaatlikke paarikesi Euroopast või USAst. Malaariateema tuli korra jutuks ja siis imestasingi, et olen ainuke uljas. Küsisin Aloilt kas tea teab kedagi kes on malaaria kätte surnud. Tal üks sõber on. Aga samas sai 2 nädalat tagasi siin surma üks turist, kes arvas, et metsikuid elevante on parem maapealt jälgida ja muidugi oli vaja oma hiiglasiku objektiiviga ühele suurele pügmee elevandile külje alla ujuda. Elevant olla vihastanud ja mehe surnuks või vigaseks (jäi selgusetuks) tallunud.

Mõned üksikud jõetuuri kompaniid teevad ka matku jõeäärest kaugemale sisemaale. Arvatavasti oleksin olnud huvitatud, kui oleks olnud selline võimalus- metsikutest elevantidest ja orangutangidest hoolimata.

Aloi, paadijuht ja giid.

 Vaid kilomeeter mööda väikest lisajõge üles- ja jälle algavad õlipalmi istanduses. Pilt ongi tehtud seal kus ümber pöörasime ja suure Kinabatangi peale tagasi tulime.

Äramineku päeval tuli telekast Animal Planeti saade, kus oli lugu Kinabatangi jõe pügmee- elevantidest. Nad on nii julged, et teinekord tulevad karjaga kalurikülla kohale ja terroriseerivad elanikke. Ühele elevandile karjast on pandud raadiosaatja ja seda jägitakse kuskil. Kui elevandikari nö murrab külla sisse, siis tuleb keegi asjapulk ja hirmutab nad sealt (vist raketiga või mingi äkilise sutsakaga) sealt minema.

Kirja pandud Sepilokis 27.detsembri õhtul. Hetkel 29.dets olen veel/tagasi Kota Kinabalus ja lendan 3 h pärast Mirisse.