Borneo- ahvide maa

Semenggohi orangutangide varjupaigas

Ainult Borneol elavad kuulsad ninaahvid. See isend tabatud Bako rahvuspargi  mereäärses võsas

Makaak paduvihma ei karda.

Kuulsin kuidas üks turist täna hommikul Christilt küsis, et mis siin Kuchingi kandis siis ka vaadata on, kui me juba kolmeks päevaks siia tulime? “Bako rahvuspark, orangutangid, kultuuriküla, koopad“, vastas peremees laisalt. Noh ja ongi enam-vähem kõik. 

Ma ise arvan, et Kuching peidab endast kaugelt rohkem kui need neli peamist, aga noh mis teha- turistidel on ju alati nii vähe aega.

Alguses oli mulgi plaan teha mõni kahe- kolmepäevase ja ööbimisega matk mõnda kohaliku küla pikkmajasse. Selgus, et tuurioperaatorid tahavad hirmsasti turiste lõbustada ka bambusparvetamisega ning kohalikus metsas lõkketegemise, matkamise, kose vaatamise  jm taolisega. Selline metsakülastus pikkmajas ühe öise magamisega läheb kokku maksma 1600 kr nägu. Bidayuh hõimu maja pidavat asuma umbes ca 40 km Kuchingist. Minimaalselt nõutav kaks inimest. Mulle tundus see natuke igav ja kallis- seepärast otsustasingi vabaõhu muuseumi kasuks. Oleks vist ikka suht nõme eeldada, et malaislased siiani ikka veel paljajalu ringi jooksevad, kolbad varda otsa aetud.

Kes aga kohalikku pikkmaja külastust Borneol plaanib, siis mina soovitaks Orangu-Ulu hõime, need elavad Kuchingist kõige kaugemal sisemaal ja mulle tundub, et lihtsam ja odavam on nendeni jõuda ilmselt lähimatest linnadest Sibust või Bintulust, seda näiteks juhul kui kasutate Kuchingist Mirisse sõitmiseks bussi. Kuna mina juba lennukiga neist kohtadest üle lendasin, siis ma tagasi poolepäevasele bussisõidule enam minna ei tahtnud. Täna siiski leidsin Kuchingist poolepäevase tripi: kaks Bidayuh Longhouse külastust koos sõiduga edasi-tagasi, hinnaga 80 ringitit. Sellegipoolest soovitaks ma siiski mitte sõita 15h bussiga Kuchingist otse Mirisse, vaid teha peatus kas Sibus või Bintulus ja sealt siis orgunnida mööda jõge ülesvoolu Borneo sisemaale retk hõimu juurde.

Oma kolmandal Kuchingi päeval käisin külastajate infopunktis (Visitors Information Centre) mis on ainuke koht kus saab Bako rahvuspargi ööbimist broneerida. Võimalik, et on ka mingi interneti aadress, aga kohapealne asjaajamine pidi olema nii võimatu- neil puudub igasugune teave palju inimesi on tubadesse broneeritud ja kohapeal sisulistelt enam ööbimist saada ei ole võimalik, kui just mõni külastaja ootamatult minema ei sõida ja oma voodikohta sulle jäta. Nii juhtus ühe hispaanlasega. Maksma pidi ta muidugi sama toa eest teistkorda. 

Bako rahvuspargis ööbimise kohta võib tripadvisorist lugeda hirmutavaid lugusid. Pidavat ilge peldik olema. Täna, sealt  naasnuna võin kinnitada, et polnud see nii hirmus midagi. Džunglis on niiske, siin ei köeta, uksed peavad kinni olema, sest ahvid tulevad ja tuuseldavad tubades. Muidugi on toad niisked ja koledad, muidugi lõhnavad need kopituse järgi. Kuigi ma ööbisin selle öö jälle dormis  (üksi toas) siis arvan, et vahet ei ole kui kalli chaleti (eraldi majake) sa endale võtad- lõhn on raudselt sama. Erilisi ninakrimpsutajaid ma ei näinud ja ka neil muide on ka võimalus parki külastada ühe päevaga:  7.20 bussiga Kuchingist minema, enne mõõna 9 paiku paati, 10 kohal. Ja siis õhtul kella 16.00 paadiga saab tagasi, et viimase Kuchingi bussi peale jõuda ja oma mõnusas hotellivoodis ööbida.

Saabumine rahvusparki. Mõõna tõttu tuleb juba meres jalad paljaks võtta ja ise randa vantsida

Bakos on kümneid erinevaid matkaradu- ole mees ja vali. Kõige pikemad on üle seitsme tunni- neid ühepäevase matkaga ei tee. Mina valisin esimesel päeval Limbtangi raja, kõndisin ja ronisin selle läbi koos ühe sakslasega keda eelmistel päevadel Nomaadis kohtasin. Polnud just unelmate kaaslane- patras vahetpidamata ja ei olnud eriti millegagi rahul, välja arvata kõik tema reisid minevikus. Mees on praegu kaheaastasel reisil, finantseerib seda oma lahkunud vanemate pärandusest. Reisinud oli ta kõvasti ja üht-teist India, Indoneesia ja Tiibeti kohta sain talt ka teada. Lasin tal omaette jahuda ja lihtsalt iga viie minuti tagant ütlesin: „Ja-jah“, “oh really“ või „a-jee“. Õhtuks registreerisin end 10 ringiti eest night walkile ehk ööjalutuskäigule. See oli päris tore pooleteisetunnine rahulik ringkäik; kaks kohalikku onu tulid heade taskulampidega ja läksime viie turistiga koos pimedas metsa. Alguses natuke turvaliselt puuliistudega teedel ja lõpuks ikka päris rajale ka – märga metsa juurikate vahele. Üht teist ka nägime.

Wrangler Pit Viper öises põõsas

konnahääled

Unine lind tabatud teolt. Võib olla mingi Kingfisheri alatüüp

Üks eriti mürgine skorpion öises metsas.
Järgmisel päeval matkates panin tunduvalt väiksema entusiasmiga oma käsi puuokste ja juurte peale.

kummijulla

Lendav leemur puhkehetkel. rohkem pilte netist: http://www.factzoo.com/mammals/flying-lemur.html

Sihvakas kannulill. Slender pitcher plant.

Selgus, et kõige lihtsam on näidata turistidele madusid. Üks suur roheline rästik (Wrangler`s Pit Viper)- eriti mürgine madu näiteks elab pargis ühe maja kõrval põõsas juba nädal aega. Teine roheline rästik (vist oli lihtsalt pit viper) passis teise põõsa otsas liikumatult  konni kõik need kaks päeva mis ma seal olin. Mitte millimeetritki ei olnud liikunud. Öösel ütlesin giididele, arvan et see on kummijulla. Nad siis võtsin ühe oksa ja näitasid, et see kummijulla siiski liigutas pead.

Teisel päeval oli tüütu sakslane läinud ja kolmel erineval rajal kohtasin erinevaid inimesi. Ja mõningaid loomakesi. Lendav leemur pikutas palmi otsas ja tema võluvaid silmi  ma kahjuks ei näinud. Pärast viietunnist  matka olin täitsa läbi ja kui viimane kella 16-ne paat mind läbi vihmasaju rahvuspargist ära tõi, siis olin päevaga päris rahul. Tund aega veel bussi külmkambris. Hea, et mul pika varrukaga särk, pikad püksid, sokid ja malaisia kummikingad kaasas olid- kõik need sai nüüd näärivana kostüümina ümber minu lappida. Kaks varem nii jutukat itaallast istusid märgades t-särkides vaikides ning siniste nägudega terve tee.

Ninaahvide möllu puude otsas jälgisin terve tunni

Õhtul peale vihma muutis rand neli korda värvi- sinisest oranžiks, roosaks ja roheliseks

Nüüd olen jälle Nomaadis tagasi.
Nädal aega Kuchingis on läbi saanud nagu ka kuu aega Borneol. Kuigi tegin kõike nii aeglaselt kui sain ja vedelesin igal pool nädal aega sai ometigi aeg siin loodusparadiisis otsa. Homme viimane sisselend KL-i ehk tagasi mandrile ja sealt üritan bussiga kohe Melakasse põrutada.