And here we go again

Jõuan mina Mirisse Minda Guesthouse ja olen nii rõõmus, et sain lennujaamast kohaliku bussiga ja ühe toreda kohaliku vanamehega hostelini jalutatud ja mõnusalt juttu veeretanud  ja seal ta on!

Receptionis seisab Kohalik Malaisia kauboi mr Willie, kes on  nii elevil sellest,  et ma olen Estooniast. Kraabib kohe oma isikliku märkmiku välja ja laseb mul sinna oma nime meiliaadressi ja telefoninumbri kirjutada. Miks? Aga sellepärast,  et lahkub oma turistidega praegu Mulu Rahvusparki Pinnaclese matkale, kuid tuleb mõne päeva pärast tagasi- ja Kuchingis me ju näeme, eks?  Super- ma pean ainult minema tema nimetatud guesthouse`i.

Žiisus, millal see lõppeb ometi? Aa, ma tean- Eestis muidugi.
 Seal ei pööra ükski mees mulle sellist tähelepanu. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis ei meenu mulle kümne viimase aasta jooksul, et keegi oleks pärast lühikest 5-minutist tutvust mu kontaktandmeid küsinud (olgem ausad, ega ma seda väga ei ihale ka).  Eesti mehed on tõesti pikaldase mõtlemisega ja nohjah ja meil on ju sotsiaalvõrgustikud, kübersuhtlus, milleks enam vanamoodsad telefoninumbrivahetused jmt old school crapp....Mehed, tehke seda, kui tuleb tunne, et keski on seda väärt. Ma arvan, et naised on lihtsalt nii hämmastunud, et keegi ei keeldu- halvimal juhul saate valesti kirjutatud telefoninumbri. 

Willi tassis mu koti dormituppa ja arvas, et see värske tutvus peab ka ühe mehise kallistusega lõppema. Oeh. Õnneks tuiskas ta edasi ja ma loodan, et Kuching on piisavalt suur linn, et me seal kokku ei põrka.

Willie, individuaalne giid ja retkede korraldaja. Vaatasin ta blogi: tundub  täitsa usaldusväärne mees olevat. Võtke ühendust kel sinnakanti asja ja tahaks oma giidiga näiteks (via Headhunters trail) näiteks Mulusse matkata.

Miri on mõnus väikelinn. Midagi erilist siin ei ole,  osa linnast on natuke ilusam ehk siis vanem- see on vanalinn väikeste söögikohtade ja hiinlaste tränipoekestega. „Päris poed“ on kõik hiiglaslikes kaubandukeskustes- sinna pole olnud isu üheski linnas sisse astuda: täpselt ei tea ka kas seal on guccid või muccid või mis värki müüakse- globaalne träni üldse ei huvita.
Lihtsalt mõnus väike linnake kahe suure (Kuching ja Kota Kinabalu ) vahel kus hea peatuda kui suurlinnast väsinuna naased. Linn on Malaisia õlitööstuse sünnikoht  ja kuigi õlipumpamine lõpetati siin enam kui 35 aastat tagasi seisavad vanad puurtornid mälestuseks siiski alles. Mind muidugi see värk üldse ei huvita ja niisama kõlgun linnas ringi.
See on ka esimene koht Malaisias kus suveniiripoes tundub, et oleks midagigi kingituseks osta. Eelmised 4 nädalat arutlesin, et viga ei saa olla minu kogemustes teiste riikidega (hakkad lihtsalt aru saama millised on rahvuslikud meened ja millised on tavaline hiinaträni mida müüakse kohaliku pähe kõikides Kagu-Aasia maades) –no lihtsalt enam koledamaid asju kui Malaisias sh ka Sabahis ei ole olemas!
Mul ei ole küll mingit plaani suveniire kaasa tuua, aga lihtsalt hea on läbi jalutada ja vaadata mida Malaislased ise oluliseks peavad ja mida nad oma riigiga seostavad. 

kohalik surnuaed

Kuigi kõik Miri lennujaamas kohatud inimesed väidavad, et linna kohalikku bussi ei lähe ja saab ainult taksoga ( ca 25 ringitit) siis see EI OLE TÕSI.
Bussipeatus on otse hotelli ees, teisel autosõidureal ja buss käib umbes kord 1-1,5 järel. Bussinumber on 22+28 ja linna Bussijaamast (otse Visitors Information Centre tagant)  lahkumise ajad on järgmised:

Buss sõidab umbes 20 minutit. Seega lennujaamast väljub ta  10.05, 11.35 jne. Pilet 2,60 .

Kuigi LP kaardi pealt tundub, et bussijaamast on linna, näiteks Mindasse pikk tee marssida, siis tegelikult ei ole see midagi. 15-20 minutit marssimist. Otse südalinna tõesti buss lennujaamast ei lähe, aga eks see bussijaam juba ongi enam- vähem sealsamas. Linn on tõesti väike

Lutikapeatüki lõpetuseks

Tegelikult lugesin ma 30 detsembri hommikul peale kahte ööd lutikapesas kokku üle kolmesaja hammustuse! Täiesti võimalik, et need ei olnud kõik lutikad. Osad võisid olla ka rannast saadud sandfly pisted/hammustused ja ma ei imestaks, et mingi osa sellest punetusest tekitasid mu närvid.

Igatahes oli ühel käel 125 täppi ja ühel jalal 115 ning ülejäänud kehal ka 100 täppi.

Järgmisel päeval sain apteegist ühe rohu mis pidi olema suht kange. Kaks korda päevas ainult hammustuste peale määrida. Ja nädalast peaks piisama.

Tädi külalistemajas ütles sama- lutikahammustused kaovad mõne päevaga, kõige rohkem nädalaga, aga liivakärbeste omad kuude jooksul. Igatahes hüppasin veel ühest hiina loodustoodete poest läbi, näitasin oma käsivart ja sain sealtki mingi brilliantrohelise või kaaliumpermanganaadi sarnase vedeliku, mis peale kantult tegi täpid kergelt kollaseks (järgmisel päeval nats nagu sinikalaigud täppide ümber) ja paariks tunniks tõesti võttis kiheluse ära.

Aga tegija on ikkagi see roheline kreem:  Dermovate krim.

Ähmiga kaotasin üheks õhtuks selle kuhugi oma asjade sekka ära ja siis meenus ka, et mul on kodust kaasas Fucidin, seda antakse teile retseptiravimina apteegist kui teil on karvanääpsu põletik. Igaks juhuks mötsisin seda siis peale- konsistents ja lõhn tundusid olema täpselt sama mis rohelisel Dermovatel.

Igatahes 30. jaanuaril Mulusse jõudes oli pöörane sügelus kadunud ja seitse päeva hiljem on hammustused ainult aimatavad.

Loodetavasti enam ei  satu lutikate peale. Üks Inglise naine kes aasta  Austraalia backbackeris töötanud õpetas mind vaatama voodeid/raame.

P.S Katrin, ja kui teada tahad, siis need täpid tagumiku peale ei tule mitte pikkadest bussisõitudest, vaid sünteetiliste aluspükste kandmisest ligi 35-kraadises niiskes kliimas. Kontrollitud.