Poolteist päeva voodirežiimi

Kolmandale jaanuarile broneeritud canopy walki lükkasin ühe päeva võrra edasi. Tundus, et pean ikka vähemalt ühe päeva endale 100 % voodisolemist lubama. Käisingi ainult hommiku- ja õhtusöögil kohvikus ja lahmisin vett sisse. Palavik turnis pidevalt 34-38,7 vahel. Neljanda jaanuari hommikul tundsin end väga hästi ja hoolimata selles, et palavik varahommikul kiskus üles, läksin siiski kell 10 rippsildadele.

Hosteli kõige suurem tuba- 11 voodiga

Mis ma oskan öelda? Väidetavalt on need 2005 aasta alguses ehitatud sillad ühed Borneo paremad ja pikemad – pea pool kilomeetrit, aga  mingit kustumatud elamust ma nendest ei saanud. Kõrgust ligi 40 meetrit. Väga raske on ikkagi peale Laose Giboni kogemust millelgi end tõeliselt üllatada lasta. Arvatavast neil kes enne puulatvades turninud ei ole, oleks põnev. Minu jaoks on isegi Nõmme või Valgeranna seikluspark rohkem adrenaliini pakkuv. Noh, samas annab see võimaluse džunglile ülevalt alla vaadata, kui keegi peaks seda igatsema. Linde eriti ei näinud, harva pidid rohelised rästikud (Green Viper) sinnakanti eksima. Üldse hakkab mulle tunduma, et maas olevaid madusid on vist vähe. Poisid kohtasid ka üleval Pinnaclesi kõrgustes Green Viperit –Stefan oleks äärepealt oma käega samast puujuurest krabanud kus Viperipoiss lebas. Ja nüüd siis ka siinne lugu, et nad turnivad mõnikord üles rajale. Ju neile meeldib siis soe ja päikesepaiste- maas on märg ja mudane.

Giid Noah rääkis mulle, et seda köisrada ehitati ligi aasta ja kord aastas toimub suurem kontroll, näiteks antakse köisi järgi vastavalt puude kasvule, sest neile ei tohi ju haiget teha. Samuti käib igal hommikul keegi raja üle. Ja tõepoolest, teepeal tuligi meile vastu turvavormiga vennike kes andis võtmed meie giidile Lucasele üle. Taaskord lastakse külalised puude otsa vaid koos giidiga ja ka tornid kust üles ja alla saab, on lukustatud, et metsikutel külalistel ei tuleks pähe sinna ise vallatusi tegema  minna. Mis seal väga juhtuda saaks, ei tea- võrgud on päris kõrged. Küsisin Lucaselt, kas kunagi on siin midagi turistidega juhtunud, no mõistagi ei saa ta mulle sellist infot anda ja vastus sai tulla ainult üks- ei iialgi.

Kui vaatan külastajad enda ümber, siis siin Sarawaki piirkonnas ja eelkõige Mulus on need vähe teistsugused. Pole seitsme päeva jooksul näinud ühtegi malaislast, korra käis läbi hiina perekond. Kõik ülejäänud on lääne turstid. Stefan ja Orla on kõige nooremad, järgmine vanuseklass algab 35-st. Valdav osa on 40-50 vahel paarikesed või lausa vanemad inimesed- ühesõnaga need kes tulid Borneole looduse pärast. Lastega peresid ei näinud peale ühe paari. Eile lõunal laekus dormi üks klassiekskursioon Austraaliast. Austraallasi on siin üldse kõige rohkem. Sain teada, et nende nö odavlennud ümbruskandi riikidesse toovadki peamiselt Singapuri ja Kuala Lumpurisse. Kuna pilet on odav ja Malaisia on neile kohutavalt odav, siis seetõttu on see suhteliselt populaarne sihtkoht teha kiireid paarinädalasi sukeldumis-, matkamis-, või loodusreise.
Mis on eriti huvitav- Borneo saarel pole ma üldse märganud hindusid. Kui, siis tõesti mõned üksikud Kota Kinabalus- Borneo suurimas linnas. Kuskil mujal neid ei torka silma. Ka hiinlasi on siis oluliselt vähem kui mandril. Võiks öelda, et Borneo on ainus malaidele jäänud ala. Ning hiinlased kes kõva reisimisega poolsaarel silma torkasid, ei ole siinse saare võlude peale maiad. Noh neil omal maa suur ja lai ja võimsa loodusega- ju käivad seal sugulasi külastamas.

Peale canopy walki tundsin end nii hästi et võtsin ette 3 km matka Moonmilk Cave (kuupiima koopasse). See on ainuke koobas mida võib külastada rahata ja iseseisvalt, siis kui oled pargi territooriumil. Suht veider ikkagi, võrreldes teiste nn suurte ja turvaliste koobastega- see on väike madal koobas, kus pole ainsatki valgustust, mitmes kohas on väga kitsad lõhed kust tuleb end sisse pressida ja koobas on ühenduses Selgevee koopaga, et lõpuks peaks sinna välja jõudma kui tagasi ei pööra. Natuke tuuseldasin seal aga kuna olin üksi ja ei olnud plaani selgevee koopasse jõuda, siis pöörasin varsti tagasiteele.

Paljud kes selles koopas käisid, ütlesid et see meelis kõige rohkem- ilmselt lihtsalt sellepärast, et ei ole giidi ja saad tunda end natuke ohtlikult kui koopasügavusse sukeldud...

                                                                        Metsahääled

Kodus viskas korra palaviku üles, kuid see jäi ka viimaseks. Hommikul oli minu üllatuseks Greg välja chekkinud ja kohtasin teda hommikusöögilauas. Ilmselt ei lasknud ameerikalik püsimatus tal kahte päeva kasutult istuda kuna nii teisel kui kolmandal jaanuaril uhas ta veel pargi territooriumil viimasedki koopad, kose ja külad läbi. Nüüd ma ei imesta miks ta viimasel päeval rampväsinult voodisse kukkus, ilmselt õnnestus ka lennujaamas pilet varasemaks vahetada ja nii kihutaski mees Miri kaudu Bruneisse tagasi. Kes küll tuleb kaheks nädalaks Borneole ja otsustab sellest nädala veeta Bruneis? Ainult ameeriklane!

Greg muide saab tänu oma kolledžitööle aastas mitu 2-4 nädalast puhkust, mõnel aastal teeb ta 4 reisi. Viimase 10 aastaga siis on ta külastanud üle 40 sihtkoha, sageli 2-3 riiki korraga. Järgmised on kavas Svaasimaale ja Valgevenesse. Ka Tallinnast on mees läbi kapanud 15 a tagasi. Tema kiituseks tuleb öelda, et mees siiski oskab huvitavaid sihtkohti välja noppida- mitte päris selliseid mida keskmine California ameeriklane külastab.

väike roheline sisalik
on siin pildil peidus

Mitu korda mõtlesin selle nädala jooksul, et mul ikka pole sellist loodusinimese silma, et ise džunglis jalutades väga neid erakorralisi lehekujulisi või pulgakujulisi putukaid märgata. Muidugi- poole sõrme pikkused sipelgad, tirtsud, igasugu erinevad sajajalgsed ja mardikad- neid on siin tohutult. Aga kui mõnetunnise matka metsasügavusse teed, siis ootaks ikka rohkem, eks. Või ehk ei tulegi tõeliselt metsikud- loomad linnud sinna rahvuspargi lähedusse kuna territoorium on niivõrd palju suurem kui Kinabatangi jõel.

Inimeste vaatlus on ikka rohkem minu teema. Näiteks päris ameeriklase jälgimine seitsme päeva jooksul oli väga huvitav, samuti kohalike malaislastest kohvikupidajate või koristajate tööde ja tegemiste vaatlus. Ka meeldis mulle vaadelda kõiki neid külastajaid ja püüda ära arvata mis riigist nad on või kui pikas või millises suhetes jmt. Ja kes neist jõuab Pinnaclese tippu ja kes mitte.

Näiteks täna jälgisin ma meest, kes tuli canopywalkile kahe hiiglasliku fotokaameraga ja ainukesed tegelased kes kaamera ette jäid olid liblikad. Neid ta siis natuke pettunult oma hiiglasliku objektiiviga taga ajaski.

Inimesed on ikka nii huvitavad!

                          Walking stick ehk jalutuskepp. 

                             Tavaliselt nägime selliseid umbes rusikasuuruseid, kuid see on eriti hiiglane.
                           Ja Stefan ütles, et ta oli raske!

Praegu kui neid ridu arvutisse toksin on 5. jaanuar ja siis tunnen end suurepäraselt. Pisikesse avatud lennuväljale, kus ei ole ühtegi väravat, tuleb siiski saabuda tund varem. Ootan nüüd oma minubussi mis mind 5 ringiti eest pargist 1 km kaugusele lennujaama viib.

Lõunaks olen juba Miris ja õhtul ehk kohtan Stefanit ja Orlat kui nad jõuavad samasse külalistemajja kuhu mina taas suundun. Miris teen ühe pesupesemise päeva ja saan ehk Air Asia piletid välja trükkida.
30. detsembril enne väljalendu Kota Kinabalust jalutasin kogemata Air Asia kontorist mööda, hüppasin sisse  - selgus, et ON ikkagi odavamaid pileteid Kuchingist KL-i kui 444 ringitit. Ja ON odavaid pileteid Mirist Kuchingi. Niisiis ostsin 180+233 ringiti eest endale kaks üheotsa piletit, kotitasud sisse arvestatud.

Veel 6 lendu ja olengi kodus!