Mulu vihmamets näeb natuke teistmoodi välja kui Kinabatangi
kandi oma.
Maailmas on kahte tüüpi vihmametsi- soe ja troopiline vihmamets ja jahedam.
Mõlemad vajavad vihma vähemalt 200 mm kuus. Troopiline vihmamets kasvab ainult
22,5 kraadi ekvaatorist, kus on aastaringi soe ja paiksepaisteline-
just siin.
Ikkagi, jõeäärne mets oli lopsakam, siinne on rohkem metsasem ja
pruune lehti on ka.
Mulu rahvusparki helistasin
ette juba Kota Kinabalust, ikkagi üks must see kohtadest Borneol ja veel aastavahetus ka. Siis öeldi, et voodikoha dormis (kas maakeeli on see ühikas või nagu hostel? ei suuda otsustada kuidas seda kutsuda) saan kindlasti 30-ndal, midagi nad
31.detsembri kohta öelda ei oska, aga pargist väljas on ööbimispaiku kindlasti.
Mulle see isegi sobis, sest tegelikult oli mu unistuseks hoopis 2-3 päevane
matk džunglisse aastavahetusel. Suhteliselt ükskõik oli missuguse matkaga
liituda, ainult ühe olingi välistanud- Pinnacles. LP järgi kõige raskem
ronimine siin Malaisias: kui Kinabalu mägi pidi raskusastmelt 10 palli skaalal
olema 7, siis Pinnacles 10. Kuid
rahvuspargi kontoris selgus, et ainuke matk aastavahetusel pargi peakontori territooriumilt
välja on ikkagi ainult Pinnacles. Niisiis registreerisin otsemaid
mägimatkale mis mul kindlasti plaanis polnud.
Hakkan mõtlema, et olen üldse seekord teinud enam-vähem ainult
asju mis mul plaanis pole, isegi kui
plaan ise oli ka pigem ähmane kui konkreetne. Alustades sellest, et Malaisia
ise ei olnud mu lähima kümne aasta plaanis. Mandri Malaisia osas polnud mul
kindlasti plaanis Langkawit ja Borneo osas kindlasti mitte ahvide varjupaika.
No ja nüüd siis see raske ronimine.
| Dorm 21- voodikohaga neljas toas |
| külastuskeskuse (Park Headquarters) restoran |
Ameeriklasele tüüpiliselt jõudis ta esimese 15 minuti jooksul ennast hostelisse sisse chekkida ja registreerida end viieks päevaks pea kõikidele võimalikele trippidele. Jestas, on need ameeriklased aga nobedad omale tegevusi hankima, samal ajal kui uimane eestlane jõudis vaevu toibuda oma Pinnaclese matkale registreerumisest.
Kuna olin Gregile kohtumisel öelnud, et
olen siin Mulus pea nädal aega, siis tema ameeriklasena piletit ostes otsustas
veel päeva kauem olla. Niisiis kui mina lahkun 5-ndal, siis tema 6-ndal.
Igaks juhuks siis läksin ka esimesel õhtul peakontorisse tagasi ja
broneerisin endale 3. jaanuariks canopy
walki (puude kohal köissildadel turnimine). Noh, et mine tea- äkki tuleb
pärast palju turiste ja kõik matkad on broneeritud või lähevad ilmad vihmaseks-
et siis parem peamised vaatamisväärsused alguses ära teha, küll pärast jõuab
chillida.
Hostelis kohtasin iirlast Terrence`t – tema oli üks neist kes oli end juba
matkale registreerunud. Kolm inimest on
miinumum, et matk toimuks.
Sama päeva lõunal algas matk Deer Cave ja Lang Cave- need kaks
siis suurimad koopad siin ja hirve koobas on tuntud eelkõige oma nahkhiire
lennu poolest. Ühtlasi on see ka maailma suurim turistidele avatud koobas (suurim
avastati hiljuti Vietnamis). 2km laiust
ja 174m kõrgust – sisse mahub kergesti 5 Londoni Püha Pauli kirikut. Turistid
teevad koopas tunnise tiiru- mõistagi mitte täielikku sügavusse.
Miks on Mulu koopad nii suured? Troopiline karst kasvab kiiresti
kuna vesi on kogu aeg soe. Tugevad vihmasajud nõrguvad mööda limestonet alla ja ka selle sisse. Mulu
lubjakibi on väga tugev ja ei lange kergesti kokku, see lubjakivi suurtel
koobastel tekkida. Rohkem infot netist >>>
| koopas saavad turistid tunnikese-ehk vähem kui paar kilomeetrit turvalistel laud-või betoonradadel jalutada |
| pisikesed täpid keskel valgusvihus on inimesed |
Mõlemad koopad vaadatud, jäävad turistid koobaste ette ehitatud pinkidele nahkhiirte väljalendu ootama. Millegipärast pidi see hirmus haruldane olema, et need miljonid linnud korraga 17-18.30 vahel välja õue oma saaki jahtima lähevad. Koopas elab 12 erinevat nahhiire liiki ja neid on kokku 2-3 miljonit. Öisel toidujahil pistavad nad nahka 15 tonni putukaid.
Kelle viie paiku hakkabki peale. Esimese voo järel mõned hiina naised huilgavad
ja kõik pildistavad kui hullud. Sellised vood jätkuvad veel umbes 15-20
minutit- selle aja jooksul peaks kõik nahkhiired välja lennanud olema. Miks nad
koos lähevad? Väidetavalt kardavad kulle ning kotkaid, seepärast püüab iga lind
ennast iga hinna eest grupi keskele saada, seetõttu ka see pidevalt liikuv
voog. Kes grupist välja jääb – need ledavad väikse seltskonnaga tagasi koopasse
ja ühinevad seal uue väljalennuga. Tagasi tulevad kõik individuaalselt või
pisikeste gruppidena kui kõht on täis.
Õhtul teeme väiksed õlled (9 ringit siin kohaliku pargi restoranis, vesi muide 6 ringitit
ehk 3 korda kallim kui mujal) ja kell kümme õhtul on hostelis täielik vaikus-
kõik magavad. Magan isegi siin ühe oma kõige magusamatest unedest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar