Mulu rahvuspargis

Mulu vihmamets näeb natuke teistmoodi välja kui Kinabatangi kandi oma.

Maailmas on kahte tüüpi vihmametsi- soe ja troopiline vihmamets ja jahedam. Mõlemad vajavad vihma vähemalt 200 mm kuus. Troopiline vihmamets kasvab ainult 22,5 kraadi ekvaatorist, kus on aastaringi soe ja paiksepaisteline- just siin.

Ikkagi, jõeäärne mets oli lopsakam, siinne on rohkem metsasem ja pruune lehti on ka.

Mulu  rahvusparki helistasin ette juba Kota Kinabalust, ikkagi üks must see kohtadest Borneol ja veel aastavahetus ka. Siis öeldi, et voodikoha dormis (kas maakeeli on see ühikas või nagu hostel? ei suuda otsustada kuidas seda kutsuda)  saan kindlasti 30-ndal, midagi nad 31.detsembri kohta öelda ei oska, aga pargist väljas on ööbimispaiku kindlasti. Mulle see isegi sobis, sest tegelikult oli mu unistuseks hoopis 2-3 päevane matk džunglisse aastavahetusel. Suhteliselt ükskõik oli missuguse matkaga liituda, ainult ühe olingi välistanud- Pinnacles. LP järgi kõige raskem ronimine siin Malaisias: kui Kinabalu mägi pidi raskusastmelt 10 palli skaalal olema 7, siis Pinnacles 10. Kuid rahvuspargi kontoris selgus, et ainuke matk aastavahetusel pargi peakontori territooriumilt välja on ikkagi ainult Pinnacles. Niisiis registreerisin otsemaid mägimatkale mis mul kindlasti plaanis polnud.

Hakkan mõtlema, et olen üldse seekord teinud enam-vähem ainult asju  mis mul plaanis pole, isegi kui plaan ise oli ka pigem ähmane kui konkreetne. Alustades sellest, et Malaisia ise ei olnud mu lähima  kümne aasta plaanis. Mandri Malaisia osas polnud mul kindlasti plaanis Langkawit ja Borneo osas kindlasti mitte ahvide varjupaika. No ja nüüd siis see raske ronimine.

Dorm 21- voodikohaga neljas toas

külastuskeskuse (Park Headquarters) restoran

Registreerida soovitasin ka Gregil, kellega koos Mirist Mulusse saabusime. Gregory, 48-aastane Ärikolledži õppejõud Houstonist, Texasest on üks õnnelik vennike. Miri külalistemajas kohtasin teda kell 7 hommikul receptionis kus ta uuris kuhu suundun- olin just otsustanud, et ei hakka hommikul jala seda bussijaama otsima kust kohalik buss lennujaama sõidab- liiga riskantne oleks lennukist maha jääda ja tellisin endale parasjagu taksot. Niisiis hüppas vennike minu takso peale, kuna ta oli öösel bussiga Bruneist Mirisse jõudnud ja tal polnud isegi Malaisia raha, rääkimata lennupiletist aastalõpuks Mulu rahvusparki. Vaata õnneseent - Greg sai kohe edasi-tagasi pileti umbes 100 USDi eest ja rahagi vahetatud sealsamas lennujaamas.  Lennuk, muide oli pooltühi.


Ameeriklasele tüüpiliselt jõudis ta esimese 15 minuti jooksul ennast hostelisse sisse chekkida ja registreerida end viieks päevaks pea kõikidele võimalikele trippidele. Jestas, on need ameeriklased aga nobedad omale tegevusi hankima, samal ajal kui uimane eestlane jõudis vaevu toibuda oma Pinnaclese matkale registreerumisest. 

Kuna olin Gregile kohtumisel öelnud, et olen siin Mulus pea nädal aega, siis tema ameeriklasena piletit ostes otsustas veel päeva kauem olla. Niisiis kui mina lahkun 5-ndal, siis tema 6-ndal.

Igaks juhuks siis läksin ka esimesel õhtul peakontorisse tagasi ja broneerisin endale 3. jaanuariks  canopy walki (puude kohal köissildadel turnimine). Noh, et mine tea- äkki tuleb pärast palju turiste ja kõik matkad on broneeritud või lähevad ilmad vihmaseks- et siis parem peamised vaatamisväärsused alguses ära teha, küll pärast jõuab chillida.

Hostelis kohtasin iirlast Terrence`t – tema oli üks neist kes oli end juba matkale registreerunud.  Kolm inimest on miinumum, et matk toimuks.

Sama päeva lõunal algas matk Deer Cave ja Lang Cave- need kaks siis suurimad koopad siin ja hirve koobas on tuntud eelkõige oma nahkhiire lennu poolest. Ühtlasi on see ka maailma suurim turistidele avatud koobas (suurim avastati hiljuti Vietnamis).  2km laiust ja 174m kõrgust – sisse mahub kergesti 5 Londoni Püha Pauli kirikut. Turistid teevad koopas tunnise tiiru- mõistagi mitte täielikku sügavusse.

Miks on Mulu koopad nii suured? Troopiline karst kasvab kiiresti kuna vesi on kogu aeg soe. Tugevad vihmasajud nõrguvad mööda limestonet alla ja ka selle sisse. Mulu lubjakibi on väga tugev ja ei lange kergesti kokku, see lubjakivi suurtel koobastel tekkida. Rohkem infot netist >>>

koopas saavad turistid tunnikese-ehk vähem kui paar kilomeetrit turvalistel laud-või betoonradadel jalutada

pisikesed täpid keskel valgusvihus on inimesed

Mõlemad koopad vaadatud, jäävad turistid koobaste ette ehitatud pinkidele nahkhiirte väljalendu ootama. Millegipärast pidi see hirmus haruldane olema, et need miljonid linnud korraga 17-18.30 vahel välja õue oma saaki jahtima lähevad. Koopas elab 12 erinevat nahhiire liiki ja neid on kokku 2-3 miljonit. Öisel toidujahil pistavad nad nahka 15 tonni putukaid. 

Kelle viie paiku hakkabki peale. Esimese voo järel mõned hiina naised huilgavad ja kõik pildistavad kui hullud. Sellised vood jätkuvad veel umbes 15-20 minutit- selle aja jooksul peaks kõik nahkhiired välja lennanud olema. Miks nad koos lähevad? Väidetavalt kardavad kulle ning kotkaid, seepärast püüab iga lind ennast iga hinna eest grupi keskele saada, seetõttu ka see pidevalt liikuv voog. Kes grupist välja jääb – need ledavad väikse seltskonnaga tagasi koopasse ja ühinevad seal uue väljalennuga. Tagasi tulevad kõik individuaalselt või pisikeste gruppidena kui kõht on täis.

Õhtul teeme väiksed õlled (9 ringit siin kohaliku pargi restoranis, vesi muide 6 ringitit ehk 3 korda kallim kui mujal) ja kell kümme õhtul on hostelis täielik vaikus- kõik magavad. Magan isegi siin ühe oma kõige magusamatest unedest.