Borneo- ahvide maa

Semenggohi orangutangide varjupaigas

Ainult Borneol elavad kuulsad ninaahvid. See isend tabatud Bako rahvuspargi  mereäärses võsas

Makaak paduvihma ei karda.

Kuulsin kuidas üks turist täna hommikul Christilt küsis, et mis siin Kuchingi kandis siis ka vaadata on, kui me juba kolmeks päevaks siia tulime? “Bako rahvuspark, orangutangid, kultuuriküla, koopad“, vastas peremees laisalt. Noh ja ongi enam-vähem kõik. 

Ma ise arvan, et Kuching peidab endast kaugelt rohkem kui need neli peamist, aga noh mis teha- turistidel on ju alati nii vähe aega.

Alguses oli mulgi plaan teha mõni kahe- kolmepäevase ja ööbimisega matk mõnda kohaliku küla pikkmajasse. Selgus, et tuurioperaatorid tahavad hirmsasti turiste lõbustada ka bambusparvetamisega ning kohalikus metsas lõkketegemise, matkamise, kose vaatamise  jm taolisega. Selline metsakülastus pikkmajas ühe öise magamisega läheb kokku maksma 1600 kr nägu. Bidayuh hõimu maja pidavat asuma umbes ca 40 km Kuchingist. Minimaalselt nõutav kaks inimest. Mulle tundus see natuke igav ja kallis- seepärast otsustasingi vabaõhu muuseumi kasuks. Oleks vist ikka suht nõme eeldada, et malaislased siiani ikka veel paljajalu ringi jooksevad, kolbad varda otsa aetud.

Kes aga kohalikku pikkmaja külastust Borneol plaanib, siis mina soovitaks Orangu-Ulu hõime, need elavad Kuchingist kõige kaugemal sisemaal ja mulle tundub, et lihtsam ja odavam on nendeni jõuda ilmselt lähimatest linnadest Sibust või Bintulust, seda näiteks juhul kui kasutate Kuchingist Mirisse sõitmiseks bussi. Kuna mina juba lennukiga neist kohtadest üle lendasin, siis ma tagasi poolepäevasele bussisõidule enam minna ei tahtnud. Täna siiski leidsin Kuchingist poolepäevase tripi: kaks Bidayuh Longhouse külastust koos sõiduga edasi-tagasi, hinnaga 80 ringitit. Sellegipoolest soovitaks ma siiski mitte sõita 15h bussiga Kuchingist otse Mirisse, vaid teha peatus kas Sibus või Bintulus ja sealt siis orgunnida mööda jõge ülesvoolu Borneo sisemaale retk hõimu juurde.

Oma kolmandal Kuchingi päeval käisin külastajate infopunktis (Visitors Information Centre) mis on ainuke koht kus saab Bako rahvuspargi ööbimist broneerida. Võimalik, et on ka mingi interneti aadress, aga kohapealne asjaajamine pidi olema nii võimatu- neil puudub igasugune teave palju inimesi on tubadesse broneeritud ja kohapeal sisulistelt enam ööbimist saada ei ole võimalik, kui just mõni külastaja ootamatult minema ei sõida ja oma voodikohta sulle jäta. Nii juhtus ühe hispaanlasega. Maksma pidi ta muidugi sama toa eest teistkorda. 

Bako rahvuspargis ööbimise kohta võib tripadvisorist lugeda hirmutavaid lugusid. Pidavat ilge peldik olema. Täna, sealt  naasnuna võin kinnitada, et polnud see nii hirmus midagi. Džunglis on niiske, siin ei köeta, uksed peavad kinni olema, sest ahvid tulevad ja tuuseldavad tubades. Muidugi on toad niisked ja koledad, muidugi lõhnavad need kopituse järgi. Kuigi ma ööbisin selle öö jälle dormis  (üksi toas) siis arvan, et vahet ei ole kui kalli chaleti (eraldi majake) sa endale võtad- lõhn on raudselt sama. Erilisi ninakrimpsutajaid ma ei näinud ja ka neil muide on ka võimalus parki külastada ühe päevaga:  7.20 bussiga Kuchingist minema, enne mõõna 9 paiku paati, 10 kohal. Ja siis õhtul kella 16.00 paadiga saab tagasi, et viimase Kuchingi bussi peale jõuda ja oma mõnusas hotellivoodis ööbida.

Saabumine rahvusparki. Mõõna tõttu tuleb juba meres jalad paljaks võtta ja ise randa vantsida

Bakos on kümneid erinevaid matkaradu- ole mees ja vali. Kõige pikemad on üle seitsme tunni- neid ühepäevase matkaga ei tee. Mina valisin esimesel päeval Limbtangi raja, kõndisin ja ronisin selle läbi koos ühe sakslasega keda eelmistel päevadel Nomaadis kohtasin. Polnud just unelmate kaaslane- patras vahetpidamata ja ei olnud eriti millegagi rahul, välja arvata kõik tema reisid minevikus. Mees on praegu kaheaastasel reisil, finantseerib seda oma lahkunud vanemate pärandusest. Reisinud oli ta kõvasti ja üht-teist India, Indoneesia ja Tiibeti kohta sain talt ka teada. Lasin tal omaette jahuda ja lihtsalt iga viie minuti tagant ütlesin: „Ja-jah“, “oh really“ või „a-jee“. Õhtuks registreerisin end 10 ringiti eest night walkile ehk ööjalutuskäigule. See oli päris tore pooleteisetunnine rahulik ringkäik; kaks kohalikku onu tulid heade taskulampidega ja läksime viie turistiga koos pimedas metsa. Alguses natuke turvaliselt puuliistudega teedel ja lõpuks ikka päris rajale ka – märga metsa juurikate vahele. Üht teist ka nägime.

Wrangler Pit Viper öises põõsas

konnahääled

Unine lind tabatud teolt. Võib olla mingi Kingfisheri alatüüp

Üks eriti mürgine skorpion öises metsas.
Järgmisel päeval matkates panin tunduvalt väiksema entusiasmiga oma käsi puuokste ja juurte peale.

kummijulla

Lendav leemur puhkehetkel. rohkem pilte netist: http://www.factzoo.com/mammals/flying-lemur.html

Sihvakas kannulill. Slender pitcher plant.

Selgus, et kõige lihtsam on näidata turistidele madusid. Üks suur roheline rästik (Wrangler`s Pit Viper)- eriti mürgine madu näiteks elab pargis ühe maja kõrval põõsas juba nädal aega. Teine roheline rästik (vist oli lihtsalt pit viper) passis teise põõsa otsas liikumatult  konni kõik need kaks päeva mis ma seal olin. Mitte millimeetritki ei olnud liikunud. Öösel ütlesin giididele, arvan et see on kummijulla. Nad siis võtsin ühe oksa ja näitasid, et see kummijulla siiski liigutas pead.

Teisel päeval oli tüütu sakslane läinud ja kolmel erineval rajal kohtasin erinevaid inimesi. Ja mõningaid loomakesi. Lendav leemur pikutas palmi otsas ja tema võluvaid silmi  ma kahjuks ei näinud. Pärast viietunnist  matka olin täitsa läbi ja kui viimane kella 16-ne paat mind läbi vihmasaju rahvuspargist ära tõi, siis olin päevaga päris rahul. Tund aega veel bussi külmkambris. Hea, et mul pika varrukaga särk, pikad püksid, sokid ja malaisia kummikingad kaasas olid- kõik need sai nüüd näärivana kostüümina ümber minu lappida. Kaks varem nii jutukat itaallast istusid märgades t-särkides vaikides ning siniste nägudega terve tee.

Ninaahvide möllu puude otsas jälgisin terve tunni

Õhtul peale vihma muutis rand neli korda värvi- sinisest oranžiks, roosaks ja roheliseks

Nüüd olen jälle Nomaadis tagasi.
Nädal aega Kuchingis on läbi saanud nagu ka kuu aega Borneol. Kuigi tegin kõike nii aeglaselt kui sain ja vedelesin igal pool nädal aega sai ometigi aeg siin loodusparadiisis otsa. Homme viimane sisselend KL-i ehk tagasi mandrile ja sealt üritan bussiga kohe Melakasse põrutada. 

Kolbakogujate muuseumis

Teadlesad on tõestaund et poele tähits, mis jäerjrekoras on thäed sõans. Thtis on anult see, et esmiene ja viimne thäht oelks õiges khohas. Kõik üeljaanu võib olla tiästi seigamini. 

Lugesin täna sellist asja kellegi seinalt FB-st. Minul juhtub seda alailma, nii et ägre pngae pkahs, eks.

Vabaõhumuuseumisse natuke kartsin minna. Ikkagi väga turistlik koht ja kõik see show seal kaks korda päevas- ühesõnaga pildid sellest kohast olid päris hirmutavad.
Sarawak Culutural Village osutus hoopiski päris lahedaks kohaks mägede vahel. Kade olen kõikide nende inimeste peale kes saavad juulis võtta esimese nädalavahetuse vabaks ja sõita siia  Vihmametsa Muusikafestivalile (RainforestMusic Festival).

Pilet hind umbes 100 ringitit päevas, ette ostes saab 3-päevase pileti umbes 250-ga. Ööbida saab odavalt Kuchingis kust käivad shuttle bus`id festivali territoriumi ja linna vahel. Teekond on ligi tund, nii et kel raha rohkem, sel soovitaksin öömaja broneerida ikkagi sinna samadesse hõimumajadesse- asi on seda väärt. Aga sel juhul tuleb ligi aasta varem endale koht hõimumajas ära broneerida. Kui kohe tegutsete, jõuate selleks aastaks!

Kell 11 ja 16 hakkab Vabaõhumuuseumi külmaõhukambris etteaste kus 3 erinevat hõimu ja malaislased esitavad igaüks ühe tantsu. Pärast jalutuskäik mööda erinevaid maju omas tempos.
Territoorium on mitu korda väiksem kui meie Roccal Mare oma, aga ikkagi kulus mul 3 tundi ringi uitamiseks.  Igas majas on mingi kohalik, kes seal siis vastava hõimu mingit kohaliku tava üritab etelda.

Tagumise tädi käest ostsin väikseid vahvleid

Kõige rohkem meeldis mulle Orang-Ulu pikkmaja. Seal  käisid ka parasjagu filmivõtted kohaliku seriaali jaoks.  Orangu ulu rahvas jaguneb veel väikemateks hõimurühmadeks: Kayan, Kenyah, Kelabit, Lun Bawangideks. Neid on alla 6% Borneo elanikest ning hõimud on enamasti pärit mägedest või suuremate jõgede ülemjooksult ja tuntud kui kuulsad mõõgasepad. Enamus hõime (Penan) praktiseerivad nomaadi eluviisi ja majad ehitati kestma nädalatest mõne kuuni, tavaliselt mõne sagopuu lähedale. Kui see on  ära tarvitatud (toiduks) kolis pere edasi.
Kohalikust ajalehest lugesin, et ka tänapäeval tulevad penani hõimu liikmed laste koolimineku ajaks sügisel mõne suurema küla ligi, kuna metsa kõvasti maha võetakse, siis nende elu piirkonda jääb aina vähemaks ja eks linnast katsutakse mingit tööd leida. Kohalikud aga ei taha nomaade väga värvata- nad kurinahad pidid laisad olema ja pealegi liiguvad jälle edasi - ühesõnaga ebastabiilsed. Rotangi korvide ning -mattide meisterdamises on nad aga kõvad käpad ning nende müügist suveniiripoodidele nad ka elatuvad. Andsin oma panuse penani nomaadidele ka eestlaste poolt ja ostsin ühe rotangikorvi täna Kuchingist.

Kõige tuntum on siinkandis ilmselt Ibani hõim. Neid on ka kõige rohkem, umbes 1/3 Sarawaki elanikest on ibanid. Paljud elavad muidugi linnas ja eramajades, aga enamus pidavat siiski eelistama pikkmaja. Majad ehitati alati võimalikult jõgede äärde ja peatrepp algas otse veest. Siseneja jõudis kõigepealt välisverandale ja katuse all on siis siseveranda, mis on sisuliselt külatänav ning kohtumispaik. Külaline pandi siia matile istuma ja kohalikega juttu puhuma ning alati pakuti süüa. Ibani keeles on ka tervituse tõlge „Kas sa oled söönud?“ Nii et külalislahkus kõigepealt.
Iga pere elab oma ukse taga. Kohtasin ühte paari, kes oli pikkmajas külas käinud, kus elas 136 inimest koos väikeste lastega- mõned 6-8-kes toas. Kui ruumi on vaja juurde, siis ehitatakse maja pikemaks. Arvestades tänast linnastumist, ilmselt enam maju väga pikemaks ei ole vaja ehitada. Samuti on traditsioonilised palmilehekatused ammu ilmastikukindlama pleki vastu vahetatud. Üks turismifirma olevat maksnud mingile külale tohutu raha, et see oma lehekatust ümber ei vahetaks, vaid seda ikka vana kombe kohaselt kohendaks. Nüüd tehakse sinna majja eriti kalleid tuure. 

Kes siis turistidest ikka nii väga plekkkatuseid, mikihiiresärkides kohalikke ja satelliidipanne näha tahaks...

Edev esineja sätib tule enne lõunast tantsukava

Melinau maja siseveranda. Iga ukse taga (paremal) väike tuba kus festivali ajal saab ööbida.
Igas majas ka 1-3 tänapäevast potiga vetsu ja duširuumi.

Kohalik muusikamaja oli kahjuks suletud, muidu oleks seal olnud huvitav tutvuda külameeste pillidega. Huvilistel on 15 ringiti eest  tehakse sulle näidisworkshop kohalike pillimeeste poolt. Neid ei olnud seekord kohal.

Igatahes oli see väga kosutav päev. 

Õhtul tinistasime külalistemajas õlut ja vastu ööd kiskus päris tõhusaks peoks. Mehed kiskusid kõhud paljaks ja naised ronisid lauale.
Külalistemaja omanik tundub jälle olevat vallaline malaislane, aga õnneks on meil siin üks hoogne Itaalia kaunitar Veronica ning Chrisi energia kulub talle; tänu sellele võib öelda, et mul on vabad päevad... 

Mõnus linn

Kuhing (hüüdnimega Kassi linn) oma ligi 900 000 tuhande elanikuga on Sarawaki piirkonna pealinn ja pidavat olema Borneo suurim linn. Kota Kinabaluga võrreldes on ta mõnus rahulik väikelinn.

Oma koti pakkisin lahti Nomadi külalistemajas. Omanikul täitsa savi kauaks ma jään- ütles pärast maksad ja asus näitama kööki, vannitubasid ja kuidas uksest sisse- välja saab. Lihtne

Enamus rändureist nagu ikka kihutab Kuchingist läbi, aga üks itaalia plika on siin chillinud juba 2 nädalat ja tal pole aimugi millal edasi liigub. Sama vähe on aimu ka Kanada poisil, kas ta läheb homme Bako rahvusparki või ei... vaatame mis ilm on. Mulle meeldib.

Chill on olla. Mõned on päev läbi toas.

Üleeile alustasin päeva kahe kõige lahedama mutiga, keda eales reisil kohanud olen. Mirette (74) on Norrast pärit ja tema sõbranna Marie (ehk vanemgi veel)  Šveitsist. Naised reisivad kahekesi nagu miškad ilma igasuguste broneeritud tuuridega. Külalistemajas nad muidugi dormis ei ööbi, aga ikkagi- nad ei läinud ka nende eale sobivasse uhkesse hotelli, vaid tulid siia. Norrakas tuli oma mehe juurest ära 3 nädalaks, kuna ta mees tahaks mõnusasti kodus istuda ja reisimist ei naudi, siis tema eas on vähe neid järgi jäänud kes veel reisida viitsiks (issand, aga minu eas ka juba!). Vabakutseline ajakirjanik Marie see eest on sedakorda kolmekuusel reisil, tal on vaba tagasisõiduga pilet, sestap ei pidanud ta ka võimatuks jääda kauemaks.
Isa, Mirette arvas, et sa pead kindlasti minuga järgmisele reisile tulema. Rääkisin talle, et mul on reisihimuline isa J  Kahju , et ma sel aastal liiga hilja sinu kaasa võtmise peale tulin. Isa, sulle oleks siin niiii meeldinud.

Kuchingis on kõik muuseumid tasuta, iga päev lahti, nii et pühapäeval turult tulles hüppasin läbi. Muuseumi vana osa on natuke päevinäinud, aga ikkagi päris tore. Üks tuba on näiteks dekoreeritud pealuudega. Vanal ajal ladustatid vaenlase kolbad elutuppa- ikkagi uhkuse asi.

Kuchingi muuseum

Kohalik sõdalane naaseb skalbiga.

Umbes 100 a hiljem on tädid päris moodsad
(©sarawaki museum, pilt ei ole minu tehtud vaid on muuseumi pildilt maha pildistatud)

Vaenlase pealuudest moodustatud pärg oli pikamaja toas vanal ajal igatahes aukohal

Ühes nurgas passis kratt. Hea kodune tunne tuli

Nädalavahetuse turul:

Redise-rabarbari- õuna maitsega puuvili. Müüakse tükeldatuna tänavatel ja bussipeatustes. Mingit soolast pulbrit  puistavad sinna peale. Jube maitsev on

Riis bambustorus

Malai prouad seeni ostmas

Linn:

Siingi nagu Vietnamis: su pood on su söögi-, elu- ja magamistuba.
Ma ehmatan iga jumala kord kui satun nende privaatsetele (söömine) toimingutele. ning lasen kiiresti varvast.
Nemad peavad mind kindlasti imelikuks- mis ta siis tuleb siia poodi...

 Ja nagu ikka- kulutuuri leiab tänapäeval kõige lihtsamalt kaubamajas...

Ja lõpuks. Tiiu, ütle ausalt: kas sa oled siin käinud?

Paremal keskel nurgas Tiiu teade