Head aega

Selamat tinggal Malaisia

Tiiu ikka imestab, et mismoodi ma ikka jõuan neid lugusid nii kiiresti vorpida. Ma ei teagi, ega ma siin õhtul pimedas ausalt öelda mööda ööklubisid ei uita, kui seltskonda ei ole, siis jõuangi päevase higi maha pesta, õlle avada ning mõtted juba kihutavadki peas. Kisun arvuti ette ja kukun toksima. Tegusatel päevadel ei kirjuta ridagi. Seda peatükki näiteks toksin KL- Melaka bussis. Kaks lugu said just valmis, kolmas on mõtteis.

Blogimine on tõtt öelda kaunis ühepoolne suhtlus. Sa muudki patrad ja patrad maailmale oma mõtteid ning ehkki mu blogi ei tohiks üheski otsingus avalik olla, küll aga kättesaadav teiste rändurite blogide küljes, pean ma siiski arvestama, et seda loevad võibolla ka need kellelle ma mingi hinna eest ise linki saatnud ei oleks. Mis teha, oma valik- e-maili list oleks palju turvalisem.

E-mail tundub minu jaoks siiski liiga pealetükkiv suhtlusviis, mis trügib keset tööpäeva su arvutisse, blogi seevastu loed millal tahad ja kui kirjutaja mõtted, väärtushinnangud või kirjaviis sinu omadega ei passi, siis ei pöördu enam kunagi tagasi. No offence.

Mõned head sõbrad on ka tagasisidet andnud, see tegi  rõõmu. Kõige pragmaatilisem sõber on muidugi mr Google Analüütik, kes annab teada,  et seda saladuses hoitud blogi käib parimatel päevadel lugemas ligi 30 inimest.

Siinkohal tahan ma tänada lugejaid Tallinnas ning Harjumaalt, Pärnust, Sydneyst, Wellingtonist, Phuketilt, Songkhla provintsist, Tartust aga ka Londonist, Varssavist ning Lõuna- Afirkast, kes te rohkem kui paar korda mu tegemisi kiikasite.

Ning aitüma ka Tiiule, kes mulle reklaami tegi ning kelle blogi kaudu on mulle palju uusi lugejaid tekkinud. Aitüma sõbrad ja võõrad selle ühepoolse suhtluse eest!

Ma ikkagi teadsin kogu aeg, et keegi on teisel poole tunnelit! J