Aastavahetus baaslaagris number 5

ehk mägironimine mida polnud plaanis

Hommikusöök on Mulu Pargi Peakontori hostelis seekord ööbimise hinnas (40 ringitit) ja seda saab lausa kolme sorti valida- pannkoogid suhkru või moosiga, müsli piima ja puuviljadega või munad ja sai.
Kell 9 on rivistus ja sammume viiekesi paadini. Meie kolmega ühinevad veel Stefan ja Orla inglismaalt.  Paadisõiduga jõuame Clearwater Cave ńi ja  Cave of the Winds`sini (minu tõlkes siis selgevee koobas ja tuulte koobas) Ah jaa, unustasin öelda, et peamiste koobaste külastamine on siiski tasuline- umbes 20 ringiti eest saab tavaliselt paari (2) koopaid. Puude kohal turnimine maksab 35. Kui elad pargist väljas, näiteks kallis Mulu Royal Resordis või hoopis pargist 3 mintsa kaugusel Mulu Homestay`s, siis tuleb iga kord lisaks koopa/atraktsiooni külastustasule maksta ka ühekordne pargi külastustasu- 10 ringitit. 

Täna kuuendal päeval kui seda peatükki arvutisse toksin, julgen öelda, et vist seda väga hoolega ei kontrollita. Stefan ja Orla elavad pargi peakontorist 4 maja edasi Mulu Homestays (15 ringitit öö ilma hommikusöögita, lihtsas dormis kus elektritki vaid 5h õhtusel ajal) ja kuna nad käivad pargi söögikohas söömas, siis millegipärast on mul tunne, et nad on teinud paar koopajalutuskäiku ilma sisenemistasuta.

Esimesena jõuame Lady Cave-ni. Siis tuulte koobas, kus tõesti kitsamate kohtade peal tuul puhub ja lõpuks selgevee koobas. Kuna seal voolab maaalune jõgi, siis on see üks pikemaid ja uhkemaid. Kokku käikude pikkus ligi 140 kilomeetrit. Mõistagi turistide jaoks sillutatud puutreppide ja betooniga vaid väike tunnise jalutuskäiguga läbitav alla kilomeetrine ala.

Seiklusrada koopavallutajatele algab ka siit. Seikluskoopa trippe on kolme sorti: algajatele, keskpärastele ja edasijõudnud seiklejatele. Edasijõudnute omad on päris ohtlikud ja nii mõneski tuleb mitu kilomeetrit maaalust koopajõge pidi järgmise käiguni ujuda. Uhh, kõlab kutsuvalt, mis!? Miski köis pidi ka sel muidugi abiks olema. Kahjuks ei jõudnud pilti teha vägevate kiivrite, lampide, põlve- ja käekaitsmetega varustatud vanurite grupist mis ühele sellisele eile suundus. Edasijõudnute omale muidugi igaüht ei lubata, vaja on näidata kirjalikku tõestust varasema koopakogemuse kohta. Sama muide on kirjas ka Pinnaclese brošüüris- et pargi kontor vaatab keda üldse lubada. Ju ma siis nägin nii kõbus välja, et keegi ei küsinud minu treenituse astet ega midagi. Uurisin vaid enne broneerimist veel, et mul on kaasas head sandaalid, kas nendega saab minna ja siis veel kohalikud  campung adidased. Viimaste peale noogutas tüdruk heatahtlikult ja ütles, et nendest paremaid  mäkke minekuks ei ole. Ja tõsi see on, nagu hiljem selgus.

Mulu koopa jm atraktsioonide kohta loe täpsemalt siit 

Turistide armastavad bootse.
Keskel- minu mustad kummikossid ehk kohalikud 30 kroonised  Adidas Campungid- kõige paremad jalanõud läbi vee ja džunglimuda sumpamiseks ja puujuurtel turnimiseks. Palju-palju paremad kui 3 kilo kaaluvad matkasaapad.

Koobastest tunnise paadisõidu järel pandi meid suvalisel kaldaäärel maha, paadimehega leppisime kokku kahe päeva pärast kell 10.00 kohtumise ja asusime 8 km iseseisvale matkale läbi džungli. Ega me keegi päris täpselt aru ei saanudki, et sellele etapile keegi kaasa ei tule. Naljakas, et need koopad on nii turvaliste laudteedega ja tagasihoidliku (aga siiski) valgustusega ja sinna ei lubata kedagi ilma giidita ehk pargi valveisikuta. Või on see lihtsalt viisakas moodus raha teenida? Aga kui meie giid koobaste juurest ootamatult kadus ja me ise paadimehe üles otsisime siis saimegi aru, et giid meiega läbi džungli baaslaagrisse ei tule. Noh, rada ise oli kerge ja mingeid võimalusi kaotsi minna polnud. Kahe tunniga olime baaslaagris, tulime aeglaselt ja pildistasime palju.

Kodu kolmeks päevaks kaheks ööks. Lahtine sara ilma ukseta

Aga vaade laagrimajast on suurepärane. Kuivatan tuulisel sillal ujumisriideid

Baaslaagrisse tõin kaasa vanaaasta õhtuks ja meie kamba ainsa alkoholi: 50 g Vana Tallinna pudeli. Greg pidas küll plaani pargi söögikohast pudeli veini osta, aga lisaks hinnale tähendas see ka tassimist seljakotis, kuhu niigi tuli mahutada 3l vett ja kõik vajalikud asjad 2 ööks ja 3 päevaks. Omaenda toidukraam tuli samuti kõik ise kaasa tassida. KL-is reisi esimesel päeval kohtud Hollandi plika jutt meeles, olin Miris eelmisel õhtul käbedalt ühes toidupoes tuuri teinud- mõned pakisupid, tuunikala konservid, natuke saia ja soolased küpsised ostnud. Kõik siin kohapeal on hulga kallim- väike suveniiripoeke kus 2 riiulil on toidukraam – põhimõtteliselt on võimalik siitki samu asju osta. Näiteks ostsin soolaseid mandleid ja šokolaadi siit. Väljaspool pargi territooriumit poode pole. Orla ja Stefan leidsid kuskilt mingi turumoodi asja, kust ostsid sibulaid, küüslauku ning munataime- nende õhtusöök oli ka ainuke mis õhtusöögi moodi välja nägi- me teised olime kõik pakinuudlisupi peal. Ja vanaaasta õhtut tähistasime kell 22.00 õhtul igaüks 0,3-se sooja õllega, mida siinkandis saab soetada 60 krooni eest.

Avagem õlled: Head Uut Aastat!

Südaööni ei jõudnud oodata- niikuinii meil igaühel oma maal erineval ajal uusaasta. Eestis oli kell üldse 16.00 ning tundus, et me kõik oleme sellised mitte-eriti-aastavahetuspidude-fännid või nii.

Enamvähem kohe tuli uni ka. Mina soetasin hea une huvides endale ka 10 ringiti eest roosa sääsevõrgu, mitte isegi niivõrd sääsehirmust, ehkki magad sisuliselt katuse all õues – no pigem nagu ilma ukseta kuuris, vaid rohkem igasugu tundmatute putukate hirmust. Üks sihuke rusikasuurune rohutirts ootas meid toas kui saabusime ja ühte jõletist pidin enne magamaminekut oma võrgust välja ajama. Džentelmene ei ole rändurite seas, ma ütlen!

Kell kuus hakkas Terance askeldama- tema muide oli ainuke kes on teinud varem Mount Kinabalu ronimise ja kes õhtul õlut ei joonud, ka läks ta esimesena magama- mees teadis mis teda ees ootab...

Kell 7 lahkusime laagrist. Greg otsustas juba eelmisel õhtul, et tema mäkke siiski ei tule. Teda eelmisel päevadel matkaradadel näinuna arvan, et tegi õige otsuse- baaslaagri ümber on 2-3 normaalset matkarada ja võib kergesti päeva mööda saata ümbruskonnas.

Jaa- jaa, kell on 7:00 ja näod on veel naerused...

Rada algas kohe köitega ja üsna vertikaalis. Meie giid Jenny kirjeldas hiljem, et päris suur hulk ronijatest loobub juba sealsamas. See köitega vertikaalne osa oli mu jaoks põnev, kuid lõppes mingi 30 m hiljem. Siis hakkas lihtsalt 45 kraadine tõus mööda kive ja puujuuri turnides. Jenny ütles juba varem, et ega tema eriti pikki puhkepause lubada ei saa, sest siis on raskem jätkata- et teeme parem rahulikumalt. No minu jaoks selles küll midagi rahulikku polnud! Jenny ja poisid jooksid nagu nugised. Meie Orlaga taga.  Mina pidin veel lisaks õhku ahmimisele ka nuuskama, sest öösel hakkas mul vesine nohu. Peas tuksus veri meeletult ja süda hüppas kui pöörane! Täpselt nagu 10 aastat tagasi aeroobika trennis- jube!

Umbes 30 minut pärast oli selge, et mina tippu ei jõua ja nii väga ei tahagi. Mitu korda tundsin kuidas käed oksi krabades mööda rahmavad ja mõistsin, et ma ei taha seal kõrgustes, kus ronimine käib mööda 80 kraadist järsakut ainult köite abil väsimusest või jõuetusest kukkuda. Jenny kurinahk eriti pikalt ei peatunud ka. Niisiis lubasin teistele, et igaljuhul ronin Mini Pinnaclesteni mis on 1/3 teekonnast ja 900m kõrgusel. Need saabusid ootamatult ruttu pärast seda kui olin otsustanud tippuronimisest loobuda.

Mini Pinnacles- 900 m kõrgusel

kivimite tekkelugu

Mida see ütleb su kohta kui uusaasta esimesel päeval ostud luuseriks? Mnjah....

 
Ahh, ma näen seda hoopis nii, et kui meelelahutuslik ronimine osutub spordiks ja ma saan ennast säästa 8h kestvast treeningust ning võimalikust südameinfarktist (ärgem unustagem, et niiskus on 90-100% ja palavust umbes 32 kraadi ning ronimine toimub puude varjus = hea, et pole otsest päikest, kuid see tähendab ka seda, et ei ole õhku), siis ehk polegi nii valesti teinud.

Ka Orla tuli Mini Pinnacleste juurest minuga koos tagasi ja terve päev kiitsime ennast (ja mis meil üle jäi, eks) selle õige otsuse eest. Põhimõtteliselt OLEKS ma suutnud seda teha kui Jenny oleks teinud seda tiba aeglasemalt. Näiteks Mini Pinnaclese juurde peaks jõudma umbes tunniga, me jõudsime 45 minutiga. Edasi on 3h samasugust rada- kusagile jätad ühe vee pudelitest oma tagasitulekut ootama  ja kell 11.00 pead jõudma üles 80 kraadise tõusu juurde. Kui sa seal kell 11 ei ole, siis edasi sind ei lubata- sest lõpp tuleb raske. Ei tahtnud  poisse kinni hoida, et nad meie järgi ootaks kogu aeg, Stefan pärast ütles, et nii kui nad olid meid maha raputanud, tõmbas Jenny kohe tempo alla. Ju siis sai aru, et nende poistega pole muret kella üheteistkümnesesse kontrollpunkti jõudmisega.

Igatahes olla viimane tund vertikaalset ronimist tõeliselt ohtlik, kui väsimusest käe kuhugi valesti paned, võid kukkuda ka. Mitte küll päris sügavikku, aga ikkagi- kinnihoidmiseks on köied, redelid ja kivid. Paar häid kindaid kulub ära, aga enamus ütleb, et ei märganud neid kasutada.

Ronimise algus ja lõpp. Alguses paarkümmend meetrit kive ja köisi. Tipus 400 meetrit ainult köied ja redelid.

Poisid olid kell 15.00 tagasi, seega kulus neid tõesti täpselt 8 h. Seda võib päris heaks saavutuseks pidada, sest giidi sõnul on inimesed tulnud tagasi ka õhtul 7-8 (pimedas!) ja üks isegi kell 12 südaööl.  Misasja nad seal niikaua teevad- ei tea. Paljude sõnul on allatulek palju keerulisem ja põlvedele valusam, ka sõltub palju vihmast. Näiteks kella 4 paiku pealelõunal algas tugev sadu ja ma olen kindel, et kui meie Orlaga oleks kambas olnud, siis me oleks selle saju kaela saanud. Kuidas raju vihmaga mööda puujuuri alla tulla, pontšo segamas seljas? Võibolla seda vihma üleminekut seal metsas siis pimedani oodatakse. Igatahes võimas kogemus neile, kel treenituse tase hea.

Me matkasime neli tundi ümbruskonnas kuni kohtasime päeval Gregi ja kahte austraallast kes olid eelmisel õhtul baaslaagrisse jõudnud Headhuntersi rada mööda. See on ka üks võimalus Brunei poolt 4-5 päevaga Mulusse jõuda ilma lennukit kasutamata. Oma tavaari tuleb jällegi kaasas kanda- suurt kotti pidi olema võimalik saata Mulusse ette. Rada ise ei ole raske- erilist ronimist ette ei pidavat tulema. Kui Pinnaclese ronimist ette ei võta, siis on teekond isegi 3 päevaga tehtav.

Legend laagri seinal. 200m laagrist algab tõus. Seda vastavalt võhmale 3-5 h.
2000 meetri peal algab jälle vertikaalne tõus

Käisin jälle jões ujumas, jõevesi on soe- pole eriti vahet kas hoiad õlut 3h jõevees või lihtsalt väljas tavalises vees, sooja õlle saad igaljuhul. Jõgi kiire vooluga, selge puhas kivine. Laagrist paremal pool on nats sügavam kivivaba koht kus saab umbes 5m ujuda enne kui vool sind kivideni kannab. Pärast suplust sain ka aru, et öösel alanud nohu ei olegi nii tühine asi ja vist hakkab palavik tõusma. Üritasin oma koikul vara uinuda, sest ei tulnud midagi välja. Kaasvõetud vähendatud meditsiinikotis oli üks odav 1-eurone reisitermomeeter- sihuke riba. Üritasin sellega palavikku mõõta- täpselt ei lugenud välja täppide pealt kas on 38,1 või 40. Tundus rohkem 40 moodi. Võtsin ühe paracetamoli sisse ja mässisin endast kaasavõetud  paberõhukesse siidist (!) magamiskotti, selga pika varrukaga linane pluus, peale niiske sarong.

Seal on tegelikult ööselgi 25 kraadi ja sooje riideid ei ole vaja kaasa vedada.

Camp 5. Paremal pool lahtine avaus on meie sara

Roosas pesas ma elan

Köögis on gaasipliidid ja nõud. Hädapärast saab ka pakisuppe ja konserve osta.
Siin metsas need veelgi kallimad kui Mulus 

Vohmisin selle ööl vist terve 1,5 L  pudeli vett sisse. Enamus ajast värisesin külmast või jooksin vetsu vahet ning hommikuks ei olnud asi oluliselt paranenud. Pea oli nats vähem kuumem, kui kell 8 startisime koduteele ehk taas 8km matkale. Lõpuks ostus see minu jaoks jubedaks katsumiseks- viimase kilomeetri läbisin peaaegu käsikaudu- nii väsinud olin. Paadis ei jaksanud silmi lahti hoida. Dormis kukkusin peale dušiall käiku (sest riided jälle seljas läbimärjad) voodisse ja jäin seal kohe magama. Muide tänu märgadele ehk siis läbihigistatud riietele ja mõnusa tuulekese nautimisele ma arvatavasti haigeks jäingi.

Esimese päeva matka järel sai ju nats mõnusalt puhatud (märjad riided seljas) siis suplema mindud (märjad riided seljas) ja siis magama mindud õhuniiskete riietega. Soe on kogu aeg õues, aga kui teatud kohtades – näiteks lahtises köögis on külm kivipõrand ja seinad 3 küljest avatud- seal ei ole raske tuuletõmmet saada.

Aga ikkagi- väga väga tore aastavahetus oli!