Lutikad

Tundub, et hakkan üha rohkem nautima oma plaanivaba rändamist.  Või vähemalt saab seda endale lubada see kes maandub suhteliselt väikesesse riiki, et seal 6 nädalat ringi uidata. Midagi ei pea, kõike võib ja aega on. Tänane päev algas vähimagi plaanita ja lõunaks olin juba ühel imelisel väiksel saarel.

Ühtlasi läheb 28.12.2011 kirja tähelepanuväärsena, sest pärast viie Kagu-Aasia riigi külastamist on just Malaisia see riik kus ma sain endale lutikahammustused. Esimesed viis ampsu tegid lutikad Lucy Homestay külalistemajas kus ma ühe öö enne Sepiloki poole suundumist olin. Nende sügelemist märkasin järgmisel päeval ja siis sain ka aru, et need ei ole tavalised sääsehammustused.

Kota Kinabalusse naastes otsustasin ennast up-gradida ja minna vähe paremasse külalistemajja Step In Lodge`t kiidab LP kui väga hea ja asjatundliku staffiga kohta. Mulle see piirkond meeldib rohkem- siin on rohkem elu, aga nagu näha saab 28 ringiti eest nii voodi, hommikusöögi kui ka lutikad. (Ja esimene koht kus wi-fit ei ole). Vähemalt nii on minu toas (2c) alumises voodis. Kõrvalnaris on 2 meest- kummalgi pole häda midagi.  Nagu Tiiu mind äsja netis lohutas- lutikaid võib saada ka 4-tärni hotellist. Cameron Higland`sis oli samamoodi- üks plika sai hammustused ja meil teistel polnud häda midagi- paistab, et saadanatel on kombeks üks voodi valida. Või kõige nõrgem patsient?

Hommikul teavitasin hotellirahvast ja nad tegid miskit tõrjet. Tõrje näeb ise välja nii, et kiirkeedukannus olev vesi aetakse kuumaks. Ma ei tea kas sinna sisse ka midagi käib, aga madrats tõsteti üles ja selles kannus oleva asjaga piserdati nari raam üle. Madrats tagasi, uus lina ja kogu pidu.

Juba on õhtu 23.30, kui ma seda postitust kirjutan. Ja kujuta ette- üks bastard juba istus mu voodi peal valmis ootel! Arvasin, et silmaga neid ei näe, aga kui tule ära kustutasin ja kükloobivalgusel voodit vaatasin siis seal ta oli- nagu väike puuk- oranžikas selline. No ma ei tea- võibolla oli mõni muu putukas, puru või mu elav kujutlusvõime, aga laiaks ma ta litsusin. Nüüd mul sees antihistamiin, peal sääsetõrje ja igaks juhuks määrisin natuke voodijalgu teepuuõliga- sel on tugev lõhn- loodetavasti mitte ligimeelitav.

Ööseks poen oma siidist magamiskotti ja panen pika varrukaga pluusi selga. Ma ei tea ju veel- kas nad hammustavad riietest läbi ka või?

Praegu andis kõrvalnari mees mulle enda lamamismadratsi- teate, selline nagu piknikul käiakse- ta arvab, et metallpoolt nad ei kannata ja sellest nad läbi ei tule. Kurat, ma arvan, et nad ronivad voodijalgu mööda üles, mitte ei tule madratsi seest. Mingist blogist või trip.ee st kunagi lugesin, et eestlased olid ka kuskil Aasias hädas lutikatega. Pärast mõnepäevast tulutut võitlust meenus vanarahvatarkus ning nad küsisid külalistemajast 4 kaussi, täitsid need veega panid kõik voodi nelja jalga veekaussidesse ja magasid sel ööl õndsat und.

Kaussidega praegu ei jända, niikuinii lendan homme uude linna. Internetti ka siin pole, et uurida mis teha. Võtsin pakutud madratsi ikka vastu, teine tahtis aidata ju. Istun nüüd ülemisel naril (neil pikem tee tulla?) Lesin sellel pool kere magamiskotis ja kuuman, väljas 30 kraadi – a kurat hirm on. Mul on mingi 30-40 hammustust kindlalt, võibolla rohkem.

Eile Kota Kinabalusse jõudes marssisin esimesena kohe ühte turismibüroosse, et uurida lenda nii Mirisse kui Mulusse. Kahjuks sattusin täiesti algaja tüdruku peale. Külalistemaja tasulises arvutis ma enne eeltööd ei jõudnud teha ja Sepilokis oli ju nett maas üleujutuste tõttu;  arvasin- küll targemad teavad ja saab pileti kiiremini kätte. Oli juba pealelõuna. Tüdruk pakkus mulle esmast 400 ringitist Air Asia lendu Mirisse ja ma pidin teada õpetama milliseid lennuliine vaadata. Kui juba kord turismibüroos olin, siis palusin vaadata kõiki lende mis mu reis lõpuni veel jääks. Kas tüdruku oskamatuse tõttu või halva ajastuse tõttu läheks mu kõik seitse lendu maksma 1800 ringitit (üle 7000 krooni) aga rohkem mul siis transpordi peale ei kuluks ka. Hindasin seda siiski kalliks ja ostsin vaid need millega kiire.

30. dets lendan Mirisse ja sealt Mulusse kuhu jään kuni 5 jaanuarini. Ilmselt üritan sealt kuidagi Kuchingi jõuda, mida mul esialgses plaanis üldse ei olnud. Kõige tähtsam on nüüd- näiteks homme- osta ära siis Kuchingi- Kuala Lumpuri pilet- pean tagasi mandrile saama umbes 15 paiku, siis on mul veel paar päeva aega Melaka külastamiseks enne kojulendu.

Hommikusöögi lauas kohtasin kahte poissi, kes mõlemad pikemalt Borneol olnud ja tunnistasid, et Kota Kinabalu (KK) pole ise suurem asi vaatamisväärsus. Kui ma vaid üheks päevaks siin- ning ootamatult oli ilus päikseline ilm- siis tasuks sadamast paadiga sõita ühele kolmest saarest mis linna lähedal. Nii tegingi ja 10 minutise jalutuskäigu kaugusel on sadam. Seal on 5-6 tuurikorraldajat kes kõik teevad sama raha eest samu trippe. 43 ringit eest sain suurepärase päeva. Selle summa sees on edasi-tagasi sõit, snorgeldamismaski ja lestade rent.

Saar ise oli ilus (külastustasu 10 ringitit makstakse veel kohapeal ka) ja väga ilusa puhta kuld-valge liivaga. Igatahes kaunim kui ükskõik millise Langkawi ranna liiv. Aga saart ise avastama minna ei saa (sain nii aru) ja külalised pikutavad – snorgeldavad umbes kaldaribal 300 m mõlemale poole sadamast.

Mina valisin Mamutik saare ühe noormehe jutu peale, kes hindas selle saare snorgendamisvõimalust paremaks kui Manukani. Sapi  kohta- kõige kaugem saar- ei teadnud ta midagi öelda.

Uskumatul kombel algavad korallrifid siin ainult 3 m veepiirist ja nägin täitsa palju erinevaid kalu. Kaks liiki olid tuttavad ka- ma pildistasin neid veealuses muuseumis, teadmata et neid hiljem kohtan.

See väike triibuline kala mässas kogu aega nende pruunikate korallide ümber.

Need kalad on nagu Tipp ja Täpp, alati käivad paaris või mitmekesi.

Kõige ägedam oli muidugi sattuda suure kalaparve sisse. Esimene kord oli neid umbes 50-100 ja nad olid sellised 30-40 cm pikkused. Peamiselt vikerkaarevärvilised, valged suure pruuni silmaga või pruunid valge täpiga keskel või erksinised.

Teinekord sattusin pisikeste kalade parve sisse keda võis olla 200 000 tükki või rohkem – nad tiirlesid ümber minu ja niipalju kui sügavikku nägin, siis polnud see ainult kaladest kitsuske vöö, vaid nagu tornaadokeeris. Vägev!

Võimalik, et liival olidki liivakärbsed, sest just seal rannas läks mu sügelus aina hullemaks ja märkasin punast kihelust igal pool jalgadel. Sestap veetsin igast tunnist pool vees. Paadid lähevad rannast tagasi kord tunnis, iga firma nats erineval ajal, meie paat läks 16.40, nii et sain täiusliku päeva veeta.

P. S Tiiu netis eile ütles mulle, et need võivadki olla liivakärbsed. Siis ma ei uskunud teda, sest lööve õlal tekkis ju hommikul, kuid nüüd on mul lööve (samasugune!) ka jalgadel ja see tekkis küll rannas.

Rannas läks õlavarrele öösel tekkinud lööve ja sellega kaasnev kihelus aina hullemaks

Päeval oli tuppa siginenud saksa insener Chris, temaga käisime night marketil kala sööma ja pärast istusime õlledega  netikohvikus kuni seal levi kadus. Siis sain ka oma hädast osadele oma sõpradele kurta, sest sel õhtul olin küll nagu hunnik õnnetust ja internetist loetu aina tekitas hirmu selle voodi ees kuhu ma paari tunni pärast minema pean.

Praegu ehmatas mind mu ülemises narivoodis väike sõrmepikkune geko, kes julges lina peale tulla. Jumal küll, kas selle päeva üllatused ei lõpe juba?

Käsivarte peal nüüd ka  (30.12.11), pärast teist ööd sama voodi nari ülemisel korrusel

Selle postituse panen nüüd üles Miris. Kell saab kohe 1 öösel ja pean minema magama, homme lend Mulu Rahvusparki. Ei tea kas seal internetti on. Kui pole, siis nägemiseni uuel aastal.

Kolm väikest saart Kinabalu lähistel- Mamutik, Manukan, Sapi

HEAD UUT AASTAT!

Vihmametsas

The kinabatang river sustains one of the world`s most diverse ecosystems, It’s lower basin has the largest forest-covered floodplain in Malaysia- loen ma mingist inglise keelsest brožüürist.

Selleks, et Kinabatangi jõele minna tuleb võtta suund Sandakanile või Sukaule. Põhimõtteliselt asuvad kõik jõevaatlustuuri kohad Sukaus või selle ümbruses Bilitis. Kui mul esialgu jäi mulje, et sinna tuleb ikkagi bussisõit ise orgunnida või vähemalt Sandakanist see broneerida, siis minu rõõmuks selgus, et meie tore külalistemaja pakub sinna ühe või kahe ööbimisega mitmepäevaseid tuure.

Oma külalistemajast ühe sellise välja valisingi - Bilit Herritage Bed & Breakfast. Nimi on suurejoonelisem kui koht ise, aga muidu armas ja väga lihtne kohake. Mitte niivõrd peen resort või külalistemaja aga tõsine kalurielamine.Kogu elamine koosnes kahest turistidele välja üüritavast  chaletist (puust majake jalgadel) ja kahest dorm-ruumist kuuele. Järgmiseks aastaks saab kindlasti valmis ka uus kahetoaline majake mis näeb natuke nooblim välja ja hakkab sisaldama ka õhukonditsioneeri. Samuti ehitatakse dormi taha uusi uhkemaid vetsusid ja duširuumi.

Sukau ja Bilit asuvad Sepilokist minu hinnangul umbes 100 km kaugusel- sõit sinna kestis rohkem kui poolteist tundi. 270 ringiti eest sain kogu komplekti. Edasi- tagasi sõit minu külalistemajast, jõetuur mõlemal päeval, öömatk ja õhtu- ning hommikusöök. Kui tahad võtta majakese (kahele) siis maksab komplekt 700 ehk siis hind 350 nägu.

Kinabatangi jõudes ootas mind ees uus sõber.
Lihtsalt masendav kui tüdinenud ma nendest vallalistest Malaisia meestest olen!  Aloi, meie giid oli muidu tore vennike, aga armastas õlut ja paistab ka et naisi, miks muidu ta vallaline oli ja arvas, et ma võiksin tema juurde tööle tulla- elamine prii ja pärast võiksime koos Filipiinidele reisida. Sihuke mees.
Kes on avantüüriks valmis, palun väga: kontaktid on siin.

 Aloi arvab,  et parim aeg on saabuda märtsis ja jääda paariks kuuks või ka juuni sobib, siis on tipphooaeg ja abikäsi vaja.

Kell 15.30 algas siis paar tundi kestev jõetuur. Ilmselt on enne päikeseloojangut loomad- linnud vilkamad kui keset päeva (ehkki oli pilvealune ning paduvihmane ilm terve päeva) või siis on mingi muu põhimõtteline kokkulepe et jõeelu häiritakse 2-3 korda päevas ühel ajal. Igatahes oli jõel õhtul ehk 8 paati. Järgmisel hommikul 4- kõik turistid ei suuda siiski vara ärgata- puhkus ju.

Aasia pügmee elevandid, keda on metsikusse loodusesse alles jäänud 40 000- 50 000 vahel.
Võrreldes Aafrika elevantidega (vabas looduses veel 600 000) on nad väikesemad ja nende kõrvad  on oma keha kohta suuremad kui tavalisel elevandil ning neil on pikem saba.

Sabahi piirkonda arvatakse olevat  pügmee elevante metsa järgi jäänud umbes 1500

Kuulsad Borneo ninaahvid

Isasloomal on imetlusväärne nina pikk nina mis pidevalt kasvab. Vanadel ninaahvidel on nina mõnikord nii pikk, et segab juba söömist. Et toitu saaks suhu toppida, võtab ninaahv käega ninast kinni ja pöörab selle suu eest kõrvale.Veidi lähemalt saab ainult Borneol elavaid ninaahve kaeda siit 

Jõllitab

Kõige suurem Borneo sarvlind- Rhinoceros hornbil

Kui aastal 2000 oli jõe ääres umbes 3-4 jõetuuri korraldajat siis 11 aastat hiljem on neid kokku 27. Mööda jõeäärt minnes jääb Biliti piirkonda neid umbes 7-8. Sukaus, mis on aastaid varem jõetuuridega alustanud ja populaarsem on neid ilmselt veelgi rohkem. Õhtune tuur  hõlmab sõitu suurel jõel ja siis korraks pöörame ka väikesele lisajõele,  üle mille on rajatud köistee loomade üleminekuks- neile kes vette väga minna ei taha. Orangutangid pidid ujuma küll kui vaja, aga eelistama siiski ronimist. Ja jões võib ööseti näha ka krokodille, kuid seda pidi siiski harva juhtuma.

Aloil on päris terane silm- ta ei märka ainult elevante (keda ei ole võimalik mitte märgata) ja ahve vaid puude vahel ka kollast madu nimega cat-snake ja ühte suurt sisalikku, kelle nimi mulle ei meenu enam.

Elevantide juures oleme kõige kauem- need on ka ainsad loomad kes tulevad veepiirile ja keda põrmugi ei häiri pilte klõpsutavad oranžides vestides hästi sääsetõrjevahenditega lõhnastatud turistid ega mootorpaatide põrin. Häirmatult sööb ühe paari isase elevandiga 18- pealine kari õhtust.

 Makaagid ja ninaahvid sätivad aga magama ja peale istuvate kogude me rohkem ei näe.

Õhtusöök oli korralik. Ülejaanud maailm tähistab ju 25-ndal jõulu. Vein ja puha. Aloi tõi ka õlled ligi.

Teised reisisellid  läksid tubadesse ja ma ei saanudki täpselt aru, kas midagi toimub õhtul või ei, äratuskell tuli igatahes 5.45 äratama panna.  Peale pikka selgitust kui tore oleks mul tema juures elada-töötada arvas Aloi, et nüüd on aeg õhtuseks  Night Walkiks. Kirjade järgi pidi see olema 45 minutit, kuna väljas oli 3 päeva järjepanu vihma tulnud siis tegi mulle rõõmu, et ma ei peagi oma sandaalidega märga öisesse metsa minema vaid saan 7 ringiti eest pererahvalt kummikud laenutada. Sokid kaanide petteks üle pükste tõmmatud ja pika varrukaga pluusiga varustatud, marssisime mõne külastaja ja giidiga metsa. Kindlasti on 45 minutit natuke üle pingutatud- metsamatk tähendas tegelikult ehk 500 m ümber maja (samal pool jõge) kõndimist. Lühikeseks ta jäi, aga päris tühja käega ära ei tulnud- peale ühe tukkuva linnu õnnetus ka hiigelkonna (Giant Frog) näha. Tegelikult jääb konnake minu meelest meie kärnkonnale mõõtudelt alla, ehkki hääl ja hüpe- 2m- oli võimas.

Enne südaööd kurvastasin Aloid õlleistutuse ja magamaminekuga. Uni niiskes kergelt kopituse järgi lõhnavas dormi-umberikus oli rahutu. Väljas sadas jälle kõvasti. Metsahääled mind niiväga ei segagi- isegi rahustav on.

Hommik tervitas meil jälle sajuga, aga täpselt kell 6 jäi sadu üle ja vastaskaldalgi hakati turiste paati sättima.

Veel üks sarvlinnu paar- neid on Borneol kokku 8 erinevat liiki.

Metsik orangutang kaugel puu otsas.

Saabudes hommikusöök ja hüvastijätt. Autojuht Satuki võttis meid peale ja viis ülejäänud külalised Sepiloki ja minu tõi tagasi külalistemajja. Sinna olin jätnud ka oma suure koti- mis mul sest ikka üheks ööks kaasa vedada.

Siit lahkun siis homme hommikul tagasi Kota Kinabalusse, kust plaanin nii kiiresti kui võimalik Miri lendu saada. Kui satun heasse reisibüroosse, siis katsun korraga ka teised lennud ära borneerida. Eelkõige siis tagasilend KL-i.

P.S Ma pole vist öelnud, et terve reisi jooksul olen ainus kohatud inimestest, kes ei söö malaariatablette. Varasemale kogemusel toetudes julgen praegu öelda, et kui neid üldse kuskil Kagu- Aasias vaja on, siis ilmselt just siin märjas ja niiskes kliimas vihmametsade keskel. Ma loodan küll oma Autanile, kuid kes on nõrgema närvikavaga, see võiks siinkandis neid võtta, eriti kui peatud siin pikemalt. Orangutangi keskuse jaoks (30- 40 minutit vaatlust ) neid küll vaja ei ole, samuti siinsete väikelinnade jaoks.

Hiljem lisatud: tegelikult ma ainus ei olnud- Mulu matkaseltskonnas ei söönud tablette keegi ja ka teised pikemalt kui paar nädalat reisilolijad tablette ei muginud.

Aga minu uljus võib tuleneda ka sellest, meie külalistemajas on ka  palju vanemaid inimesi, lastega peresid ja lihtsalt oma esimesel Aasiatuuril olevaid ettevaatlikke paarikesi Euroopast või USAst. Malaariateema tuli korra jutuks ja siis imestasingi, et olen ainuke uljas. Küsisin Aloilt kas tea teab kedagi kes on malaaria kätte surnud. Tal üks sõber on. Aga samas sai 2 nädalat tagasi siin surma üks turist, kes arvas, et metsikuid elevante on parem maapealt jälgida ja muidugi oli vaja oma hiiglasiku objektiiviga ühele suurele pügmee elevandile külje alla ujuda. Elevant olla vihastanud ja mehe surnuks või vigaseks (jäi selgusetuks) tallunud.

Mõned üksikud jõetuuri kompaniid teevad ka matku jõeäärest kaugemale sisemaale. Arvatavasti oleksin olnud huvitatud, kui oleks olnud selline võimalus- metsikutest elevantidest ja orangutangidest hoolimata.

Aloi, paadijuht ja giid.

 Vaid kilomeeter mööda väikest lisajõge üles- ja jälle algavad õlipalmi istanduses. Pilt ongi tehtud seal kus ümber pöörasime ja suure Kinabatangi peale tagasi tulime.

Äramineku päeval tuli telekast Animal Planeti saade, kus oli lugu Kinabatangi jõe pügmee- elevantidest. Nad on nii julged, et teinekord tulevad karjaga kalurikülla kohale ja terroriseerivad elanikke. Ühele elevandile karjast on pandud raadiosaatja ja seda jägitakse kuskil. Kui elevandikari nö murrab külla sisse, siis tuleb keegi asjapulk ja hirmutab nad sealt (vist raketiga või mingi äkilise sutsakaga) sealt minema.

Kirja pandud Sepilokis 27.detsembri õhtul. Hetkel 29.dets olen veel/tagasi Kota Kinabalus ja lendan 3 h pärast Mirisse. 

Sepiloki lähedal

Õnneks ei ilmunud jõuluõhtuks välja mulle eelmisel päeval tekkinud uus sõber mr Ask Me, nagu ta end ise kutsus.

Ootamatult minu kõrvale dormivoodisse prantsatanud mees kutsus mind pärast 10-minutist vestlust Sandakani õhtusöögile. Sepilok asub 23 km enne Sandakani ja Kota Kinabalust bussiga tulles, tuleb lihtsalt end õiges kohas maha küsida. Hotellid tulevad ja korjavad sind maanteelt peale ja toovad tasuta kohale.

Hea, et mul jätkus tahtejõudu onule ära öelda. Sõbralik küll, aga ta oli nii kole! Jäin külalistemajja pikutama ja tellisin õhtusöögi siit. Kuna see asub nii eraldatud kohas, siis iseseisvalt Sepiloki teiste külalistemajade või resortide restoranidesse söömaminek on 2 km kaugusel. Hommikusöök on hinnas ja õhtusöögid maksavad 10-16 ringitit.
Enamus õhtusöögi kaaslastest oli just oma 1-2 päevase visiidi lõpus ja lahkus järgmisel hommikul.  Kole onu läks välja sõbraga pidutsema ja arvas, et jõuab hommikuks tagasi. Õnneks ei jõudnud.

Dareni ja Petraga veetsime siis jõuluõhtu ühiselt. Kuna Petra on saksamaalt, siis oli meie jõuluõhtu 24-dal. Minu poolt oli ainult väike Vana Tallinn ja näkileivad, mul polnud ju aimugi kus ma sel õhtul olen- on see linn või maa ning mis võimalused varustust hankida. Nemad olid  paremini ettevalmistunud ja KK-st kotitäie head-paremat varunud- viin ja džinn olidki meie õhtumenüüs. Peale tööpäeva lõppu ühinesid meiega üks Austraalia naine ning kohalikud töötajad- üks neist sai väikse džinnikoksi endale lubada sest samal päeval alanud padusaju pärast oli tee vee all, autoga koju sõita ei saanud ja ta jäi ööseks hotelli territooriumile. Teine ei saanud endale jooki lubada, sest ta oli just kõvasti duriani söönud.

Ma ei tea kas see on tõsi, aga malaislased usuvad, et kui sööd duriani ja jood alkoholi peale, siis võid ära surra. Et durianil pidi oleme mingisugune selline ensüüm  mille peale alkohol ei lähe mitte. Võimalik, aasialastel on niikuinii alkoholi lõhustava ensüümi puudulikkus ning durianiga kokkumiksitult on see eriti ohtlik. Esimest korda kuulen sellist asja. Inglise keelset infot  >>>
Mis puutub aga duriani, siis mitte kuskil mujal aasias ma pole näinud selliseid duriani-armastajaid kui Malaisias. Mujal neid lihtsalt müüakse, aga keegi ei söö (Kambodžas muidugi maksis see ka 8 $, mis on ühe lihtsa mehe nädalapalk). Aga Malaisias ei ole mitte ainult duriane näha igal tänavanurgal või lausa maantee ääres pikki lette, vaid ka duriani lõhna on igal pool. Osad hotellid panevad lausa ukse peale keelumärgi ja minu teada on see ka lennukites, bussides keelatud. Sellegipoolest tundsin kahel pikemal sõidul kuidas äkki kuskilt õhku durianipahvakas lõi.

 

Need kaks pilti Kota Kinabalust leitud spetsiaalsest duriani restoranist (tänaval) kus umbes kümne laua ümber istuvad inimesed. Müüakse ainult duriani, ei midagi muud.

Ah jaa- kui järgmisel päeval ahvide varjupaigast saabusin,  leidsin enda voodilt onu Ask Me teate.

Sugulastel külas

Jõululaupäeval tuleb ikka lähedaste peale mõelda - veel parem nendega koos olla. Niisiis otsustasin selle päeva veeta orangutangide varjupaigas.

Sabahi piirkonna kohta kirjutab LP sissejuhatuses umbes nii: „Ei, jumal ei võtnud puhkust seitsmendal päeval, ta mõtles umbes nii: mis küll juhtuks kui võtaks saare, kataks selle läbipääsmatu džungliga, korjaks sinna pundi veidraid loomi ja keeraks temperatuuri 40 peale?“

76 000 ruutkilomeetri peale on laiali paisutatud viis peamist vaatamisväärsust: Kagu- Aasia kõrgeim mägi- Kinabalu, Sempora arhipelaag, Kinabatangi džunglijõgi, Sepiloki orangutangi varjupaik ja väga vana konserveeritud mets Danum Valley kus igal ajahetkel umbes 100 teadlast tööd teeb. Viimasesse iseseisvalt reisida ei saa, kui just rahakott puuga seljas ei ole.

Varjupaik ise on ligikaudu 40 ruutkilomeetrit vihmametsa ja on üks vähestest mis Sabahisse allles jäänud. Õlipalmi istandused on ülevõtnud kõik mis võtta on. Üks onu (Azmi) rääkis, et omal ajal kui hiinlased jõudsid Malaisiasse, siis avasid nad palju poode ja kohalikud farmerid  said neist kaupu osta. Kui raha polnud, siis pandi kõik vihiku peale. Mõne aasta pärast võis aga list olla nii pikaks kasvanud, et vaesel Malaisa vennikesel polnudki muud teha kui oma maa maha müüa. Hiinlane kavalpea ei jäänud aga niisama selle maaga passima- nüüd on need ammu õlipalmi ettevõtetele müüdud ja vaid 23% Sabahist in jäänud puutumata. Ma ei tea kas seda niigi palju on.

Põhimõtteliselt tervet teed KK-st Sandakani palistavad õlipalmi istandused ja need majapidamised, mis on suutnud endale maja säilitada peavad arvestama, et istandus algab lausa kodutrepilt. Istanduse ettevõtted ei jäta ühtegi oma ostetud meetrit vabaks. Ka meie kodutee siia üles Paganakandii külalistemajja kulges küll läbi kauni oru, kuid kui ühele poole võõrastemaja jääb väike vihmametsa tükike, siis viimased majakesed on ehitatud juba vaatega õlipalmi istandusele. Ja see hakkab kohe maja tagant. Nii et mulje mõnusast oaasist keset vihmametsa on siiski kaunilt väljapeetud illusioon.

Väidetavalt teeb valitsus kõik, et aidata metsikut loodust säilitada, aga see võib olla ka vabalt poliitiline steitment. Nii ahvide varjupaigas kui ka jõetuuril vaatavad külalised küll ilusaid õpetlikke filme Kinabatangi jõe metsikutest metsadest ja sellest kuidas seda kaitsta tuleb, kuid filmi lõputiitrites jooksevad energiafirmade logod- indulgents oma süütegude pärast.

Õlipalmi istanduse asja peaksin veel intenetist tuuseldama, aga niipalju kui ma ühest kohalikust aru sain, siis pärast palmide mahalõikamist kulub umbes 30 aastat enne kui sa saad sinna uued palmid peale istutada. Ja mitte midagi muud sa sinna maale enam kunagi istutada ei saa, sest miski ei kasva seal- palmid tõmbavad väärtuslikud mineraalained maa sees välja ja sisuliselt kannatab selle massilisel õlipalmi reostuse all kogu siinne ökosüsteem. Kõik need pestitsiidid ja väetised uhutakse ju vihmaveega lõpuks ikkagi mingil määral allesjäänud metsadesse ja jõkke. Ning mööda jõge jõuab see kõik omakorda Sulu merre,  kus elavad seni veel vannisuurused kilpkonnad ja kus on ühed maalilma kõige kaunimad korallirifid. Väga kurb vaatepilt on see pikk bussisõit.

Tundlikumad loomad-linnud pidid seetõttu ammu olema nii sügavale  metsadesse kadunud kui võimalik. Loodusesse jäänud metsikutel loomadel aga pole lõpuks kuhugi minna- toidujaht saab käia ainult vihmametsaks jäänud alal. Rõngas tõmbub aga ühe enam koomale ning eluruum jääb väiksemaks. Seepärast on ka ühel siinsel eravarjupaiga omanikul (Labuk Bay) lihtne Borneo kuulasid pikaninaga ahve (Proboscis Monkey) külalistele näidata. Neli korda päevas tehtavale toitmisele tulevad ahvid hea meelega kohale, sest iseseisvaks toidujahiks on varjupaiga mets liiga väike.

Orangutangid seevastu eelistavad varjupaiga territooriumi kaugemates nurkades olla. Sealgi käiakse neid toitmas, kuid pelglikumad eelistavad metsas ise puuvilju korjata ja mõni ei annagi end näole. Need kes on tõeliselt metsikuks muutunud viiakse mingil hetkel siis tagasi loodusesse- nii kaugele metsasügavusse kui saab, et nad enam inimeste lähedust ei vajaks. Olenevalt sellest mis konditsioonis on ahv leitud või on ta varjupaigas sündinud ja üles kasvanud – võib minna 6-10 aastat enne kui inimese väike sugulane saavutab sellise iseseisvuse, et teda on võimalik varjupaigast iseseisvalt metsa välja saata.

Orang-utan tähendabki kohalikus keeles umbes metsik mees metsast või midagi sellist. Seepärast pole ka ime, et mõned aastad tagasi Malaisia võimud käisid tõsimeeli metsas ahvinimeste perekonda otsimas.

Tänaseks on Borneo loodusesse alles jäänud umbes 15000 orangutangi. Neid on võimalik näha veel ka Indoneesias Sumatral, see ongi kõik. Isased orangutangid kasvavad võimsaks ja on 7 korda tugevamad kui üks mees. Üks Indoneesiast tulnud tüdruk rääkis, et nad jalutanud giidiga koos mingit sumatra varjupaiga-džunglit, ta oli rivis viimane. Äkki pannud talle keegi selja tagant käe õlale- see oli suur emane orangutang, keda oli inimeste juures peetud ja kes oli seetõttu väga inimsõbralik. Sellist enam loodusesse lasta ei saagi. Samas õpetas giid ka hoiduma metsikute ahvide eest- et kui ta ütleb „jooske“ siis tuleb joosta nagu jalad võtavad- mõned ahvid on inimeste peale tigedad. Ei imesta, kui kuulata lugusid, mismoodi neid päästetud on.

Varjupaiga külastuskeskus on väga turistlik atraktsioon. Peaaegu nagu loomaaed, aga vastupidi tavapärasele- inimesed on piiratud territooriumil, loomad on vabad. Esiteks tuleb kõik oma asjad välja arvatud fotoaparaat panna lukustatud kappi (tasuta). Eriti rangelt on keelatud kaasa võtta igasugu sääsetõrje vahendid, sigaretid jm lõhnavad asjad.
Sel hetkel kui mina Sepiloki keskust külastasin, lubati turiste ainult esimesele vaateplatvormile. Paistab et neid on veel, aga kaks toitmist (kell 10.00 ja kell 15.00) toimusid seal. Vaateplatvormile minek toimub mööda käsipuudega ümbritsetud laudteed ja platvormi kohal ei ole mingit katust. Loomade söötmispuu on umbes 20 meetrit eemal ja on ümbritsetud umbes 2 m terassiga ja selle puu juurde tulevad neljast küljest köied või liaanid. Ahvid laskuvadki justkui kella peale pool tundi varem või mõned minutid hiljem platvormile. Hommikuse paduvihma aegu oli uskumatu, et 2 tegelast ja üks väike 8 aastane ilmus välja.

Sel vihmasel päeval oli vähe külastajaid ja me seisime seal kõik rajus vihmasajus 30 minutit

Pealelõunal tuli välja üks ema beebiga ja siis veel üks suurem ahv. Üks varjupaiga vabatahtlik rääkiski mulle, et enamasti tulevadki inimeste lähedale 3 emaahvi  beebidega, sest nendel on nii mugavam süüa saada. Teised eelistavad metsa tagumisi nurki, kuhu puuvilju viiakse harvem või otsivad ise metsast süüa.

Tõtt öelda pole ma eriline ahviarmastaja ja varjupaiga külastamine polnud mul esilagu plaaniski. Siiski on mul hea meel et ma ära käisin, sest paar päeva hiljem jõel kohatud metsik orangutang oli liiga kaugel, et teda korralikult näha. Kuigi orangutang on kolmest inimahvist inimesele kõige vähem lähedaste geenidega (96,4%n DNAd kattub) ei märganud kahel lühikesel visiidil kuigipalju sarnast. Kui ehk seda, et nad kannatavad paduvihma sama vähe kui meie.

Sepilok ja paistab, et kogu Borneo (va sukeldumissaared) ei ole kuigi populaarne backpackerite koht. See eest kohtab siin palju vanemaid inimesi ja lastega peresid (enamasti rootslased). Kõik nad jooksevad siit ühe päevaga läbi. Öeldakse, et kõrghooajal võtab varjupaik vastu kuni 800 külalist päevas. See on tohutu rahvamass. Meie visiidi ajal oli hommikusel söötmisajal ahve vaatamas umbes 50 inimest ja pealelõunal 20.

Mis siis ikka- oli elamus küll. Võibolla mitte ilmtingimata just ahvid iseenesest, aga kõik see lugu nende varjupaikadega ja sellega mis siin toimub.

 Eesti keeles leidsin netist selle lingi (pole küll Sepiloki keskus, aga midagi sarnast).

Ajutine postitus

Jõudsin nüüd siia

 

Absoluutselt kõige toredam paar keda ma reisil kohanud olen- Wim ja Leen Belgiast.
Ja mõistagi minu uus sõber mr Ask Me 

Jään siia vähemalt kolmeks päevaks kui mitte kauemaks.

Homme külastan sugulasi ja jõulupäevadel olen kahepäevasel jõetuuril. See you on December 26 or 27!

Tõtt öelda pole mul aimugi kus ma siis olen. Avastasin praegu, et kohalik Borneo lennuliin on praegu hinnad alla lasknud. Ei teagi kuhu lennata või mis teha- plaanivaba elu!

Ilmselt siis palju jõule, kui enne ei näe/kuule

I `ll do fine!

P.S Tänu teie tagasisidele sain aru miks filmid mis ma üles laadinud olen lahti ei lähe. Sorry, katsun vea millalgi parandada, siis näete timbulimbusid ka

Selamat tengah hari- tere päevast Kota Kinabalu. Ja head aega

Kahju oli küll lõpuks Langkawilt lahkuda. Aga mis teha- turist ei saa niisama passida, kui nii palju huvitavat on ees. Penangil olin hotellis ühes toas poistega kes olid sealt samuti tulnud ja üks neist läheb tagasi. Millegipärast ei imesta.

Georgetowni- Langkawi praam seest ja väljast. Päästepaat? ja lestad- juhuks kui neid peaks vaja minema.

Georgetown (kuigi nad kõik ütlevad ikkagi Penag selle linna/saare kohta) tundus taas kohale jõudes nii armas ja omane. Linn oli õhtuses valguses nii ilus ja tundus 10 korda turvalisem kui nädal tagasi; vantsisin oma kottidega üksi läbi õhtuse indialinna ja armeenialinna- midagi ei kartnud! Jõudsin hilisõhtul siiski endale viimase maitsva Penangi laksa sisse vohmida, enne kui oma armsasse dormi magama kukkusin.

Targasti tegin, et hommikuse liiklusummikute ajal siiski kohaliku bussi asemel takso kasuks otsustasin. Läks maksma küll 10 korda rohkem, aga jõudsin tänu taksojuhi kavalatele manöövritele ja ümbersõitudele tund enne väljumist lennujaama.

Amazing flight- just selle sa saad 220 € eest.

Kota Kinabalu terminal 2 (sinna kuhu Air Asia maandub) tundub pisut kaootiline. Sellegipoolest annab infolaua tädi mulle koheselt linnakaardi ja näitab käega ebamääraselt kohaliku bussi peatuse poole. Kuigi LP soovitab sõita linna kohaliku bussiga 2 või 16 A (mitte mingil juhul 16) soovitab tädi mulle siiski bussi 16, mis väljub teadmata aegadel (tuleb oodata) ebamääraselt - sealt.

Mis siis ikka, jaamast väljudes paremal pool lõpus olid tõesti suitsetamist keelava sildi alla 6 tooli koos kolme suitsetajaga ja suveniirikaupmees kinnitas, et see ongi bussipeatus.

Mingil hetkel ilmus väike kolisev mürakas kohale lõbusa bussijuhiga, kes koos kõikide teiste reisijatega vastas kooris mu küsimusele:  kas see buss läheb kesklinna (City Park) „Satu Malaysia, satu malaysia!“ ja siis veel midagi. Homeeriline naer jätkus veel  20 minutit kui ta tahavaate peeglisse vaadates ja mulle arusaamarus keeles minuga või kogu bussiga (?) rääkis.
Hiljem lisatud: kirjeldasin ühele kohalikule seda lugu ja küsisin mis see satu malaisia tähendab, kuna ka ühes raadiosaates saatejuht seda nii korrutas. See pidu tähendama "Üks Malaisia".  Palju erinevaid rahvuseid- aga üks Malaisa. Nagu slogan või nii.


Meenutas pisut seda hullunud taksojuhti kes meid kunagi öösel Poipeti piiripunktist Battambangi viis. Kõhe oli, aga teised reisijad naeratasid ning mu kõrval istuv koolipoiss küsis kaastundlikult: “First time in Malaysia?“

Aga mis kõige naljakam- poole tee peal peatas lõbus bussijuht bussi, pani selga üleõla konduktorikoti, otsis välja viide erinevat värvi piletipakid ja hakkas bussi jäänud kolme reisijat kontrollima. Kuna teised reisijad maksid kõik alles väljudes, siis oli minulgi 1.50 higisesse pihku surutud. Kaastundlikul poisil mu kõrval ei olnud peenraha, siis maksin 4 ringitit meie mõlema eest.
Lõppeatuses arvas bussijuht, et me peame ühise pildi tegema.

Pilt sai pisut udune- olin veits ähmis

Sõbrast bussijuhist oli kasugi, sest lõpp-peatuses polnud mul aimugi kuhu ma saabunud olin. Kõikjal ümber oli kümned väikeseid marsad kõikidel mingid tundmatud sihtkohad klaasi ees siramas. Minu bussijuht näitas käeviipega otse edasi ja kordas“ City Bus, City Bus“. Aga milline neist sajast?

 Vantsisin natuke maad edasi läbi marsademere ja jõudsin rohelise-kollaste suurte bussideni. Ühel oli õnneks peale kirjutatud City Bus. Aga neid seisis seal kolm ja ühel neist oli eest silt B1. Seisin seal nagu tola, kuna iga malaislane kellelt kesklinna küsisin näitas erinevale bussile. Mu sõber tuli appi ja ajas mind B1 peale.
Püüdsin piletimüüjale ning bussijuhile seletada Australian Place või Gaya Street või kasvõi State Library,  mis tundusid kõik olema sealkandis kuhu mul vaja minna. Kumbki ei teinud päris seda nägu, et oleks aru saanud.
Hulk inimesi läks Wisma Merdeka juures maha ja kui ma bussipoiste poole pöördusin, siis andsid nad mulle käeviipega märku, et olengi õiges kohas. Kobisin maha ja siin ma siin nüüd olen- Lucy Homestay backpackerite dormis. 23 ringitit öö hommikusöögiga. 6-st voodist viis on veel tühjad.

 

Ümbernurga kohas nimega  Pepermint on maitsvad Vietnami toidud ja tellin rõõmuga Pho- supi. Ei tea kas näen nii näljane välja ja olemasolevast valikust toovad ettekandjaplikad mulle  Raw Beef supi.  Korraks meenub möödunud aastane Moniwa kogemus kus pooltoores liha minust terve öö tahtis välja tulla, aga söön supi ikkagi ära  ning nüüd ootan siin rõdul vihma möödumist, et minna linnaga tutvuma.

Minu Vietnami lemmiksupp

Rõdul seda postitust toksimas

Nii. Nüüd on kell 22.35 ja ootamatud muudatused plaanis.

Homme kell 6.00 on äratus ja mind ootab 6,5 h bussisõit Sepilokki. Helistasin ja broneerisin endale telefoni teel eelviimase dorm-bed`i ühe võrdlemisi uhkes resordis. Kui hästi läheb siis veedan jõulud sugulastega- orangutangidega.

Tai Igatsus

Viimasel päeval kutsus nunnu mind Koh Lipele (vähemalt nii ma sain aru J) - Tai paradiisisaar siin lähedal kuhu päeva-paariseid trippe korraldavad kõik külalistemajad.

Ei kullake, mind ootavad räpased külalistemajad ja nädala eelarve maksma läinud lend Borneo vihmametsadesse madude ja metsikute orangutangide juurde. Pagan küll. Oleksin saanud veeta mõned päevad kõige hoolitsevama türklasest taanlasega. Masendav. Nüüd ta jäigi sinna aastavahetuseni mind igatsema enne kui tagasi Taanimaale lendab. Minu prints.

Arvate, et räägin liiga palju meestest? Aga õllest ei saa ju rääkida! See on nii kallis.

Malaislased turistide võõrustajatena pole suurem asi nutikad (või ehk on kui arvestada, et nende maa on nii palju rohkem arenenud kui Tai?). Näiteks rannas pead rannatooli eest maksma 40 eeki, samaaegselt kui Tai või Kambodža rannas võid istuda suvalisele kohvik/restorani lamamistoolile ja kohe hüppab välja abivalmis poiss menüüga, kust endale rannakoksi võid valida. Ma ei mäleta, võibolla sealgi niisama istuda ei saanud, aga ma ei näinud kedagi kes oleks rannakoksist keeldunud ja nii võid seal hängida terve päeva- tellides ka sööke ning grillitud krevette sealtsamast puhvetist. Kõik rannarestorani  töötajad on paari päevaga juba su parimad sõbrad ning saadavad oma sugulased su jalakarvu katkuma, pediküüri või massaaži tegema. Oleme kõik üks pere ju! Värsketest krevettdest või tükeldatud ananassist keeldumine on kuritegu.

Langkawi rannas tuleb ainuüksi tooli laenutamise eest maksta. Koksi ostad eraldi, kui neid üldse on. Enamasti coca, sprite jm taolised karastusjoogid. Või siis on suuremate resortide rannatoolid vaid nende külastajatele. Keegi ei käi seal peesitajaid teenindamas.

Tailased tunduvad üldse nutikad olema- mitte ükski teine Kagu-Aasia riik ei tühistanud kolmeks masuaastaks oma viisatasusid. Tai tegi seda ja vist kõik mu tuttavad jõudsid nende aastate jooksul Tais käia või Bangkoki odavate piletite tõttu sealt oma teiste riikide matku alustada.

Veidral kombel igatsen isegi seda Tai (võlts)siirast naeratust millega nad kõiki oma kliente teenindavad. Mäletan küll selle erinevust myanmarlaste siirusega võrreldes, kuid ikkagi. Malaid on teeninduses nagu eurooplased- nad on viisakad ja kenad, aga ei enamat. Ühele naljakale veidrusele olen nüüd 3 korda sattunud- räägid mingi malaislasega juttu, keegi tuleb vahele. Sinu teenindaja jätab su rahus nagu tottakai seisma ja ei tee enam üldse välja. Lihtsalt vatrab selle vahelesegajaga nagu oleks unustanud, et sa sealsamas seisad. Ja see võib olla 32 kraadises palavas päikeses, nii et sa ei tea kas minestada siia samasse või tormata kaugemale puudevillu. Lihtsalt seisad seal oma kõige totrama turistinaeratusega ja ootad millal kaks malaislasest saavad oma jutud räägitud.

Mõtlesin praegu, et see tai igatsus on ikka rohkem Pai igatsus. Eelmisel aastal samal ajal olin ju seal.

Nädal oma duširuumiga

"Eraklikku laiskusesse langemine on üks üksinduses reisimisega kaasnevaid  mõnusid" loen praegu Bill Brysoni raamatust Ei siin ega seal.

Tjah, seep see on kui oled 7 päeva võõras keeles vahutanud ja 7 päeva säärelihaseid pingutanud, et mitte räpaste pottide peale istuda. Pagana mõnus on oma isiklikku vannituba omada, paljalt toas ringi käia ja omas keeles enda ette pobiseda. Puhas nauding.
Võtsin viieks ööks endale toa.

Nagu mainitud: Langkawi on maksuvaba saar, lisaks tax- free ostukeskustele saare pealinnas Kuahis, tähendab see ka odavat alkoholi, sigarette jm turistile armsat.

Purk 0,3 st õlut maksab siin külalistemajas 3 ringitit (12 eeki). Tax-free poodides on 1.40 väikesed rannaäärsed moslemipoekesed neid ei müü. Õlu rannabaaris 5 ringitit. Džinnikoks rannabaaris 14 ringitit. Igaks juhuks joon rannas õhtul mitu koksi, sest mine tea millal jälle midagi muud peale õlle juua saab. 0,5 liitrist õllet pole ma kuskil näinud, Georgetownis ostsin vist 0,7 pudeli – see oli suurim mis näinud olen. Siin saarel neid näha ei ole, nii et õhtul näeb Rainbow Lodge õuebaari prügikast välja selline.

Kuldsete purkidega ehitud jõulukuusk ja igaõhtune prügikast

Eile leidsin poest neli tillukest viimast jogurtit (päris!), kahjuks küll fat-free, kuid ostsin need kõik ära ja tegin endale ise puuvilja-jogurti hommikusöögi. Magustoiduks kaasa tassitud finn-crispid Krafti viilujuustuga- jah, slice-juustu pakikese saab siin 28 eeki eest- 6 viilu sees! Hommik kaltsiumiga.

Rand- lõunauni- jalutuskäik- ujumine- pikutamine- ujumine- õuealal hängimine -õlu- rannabaar

No ei ole rohkem midagi rääkida, nii ma elan 21. detsembrini. Õhtuti teen nunnule baarmanile silma- ma arvan, et ma juba meeldin talle....Kohalikud rändurid on siin toredad, aga mitte väga. Võibolla hoian liiga omaette ka- sõbraks pole kellegagi saanud.

Enamus inimesi paistab siia saabuvad 2-3 päevaks- palju on sakslasi, prantslasi, hollandlasi, sekka mõni britt. Ja Katrin, ausõna ma kohtasin Matti (see Birma matkakaaslane) teisikut- samasugune hääl, naeratus, žestid ning lumivalged hambad. Üldse näivad kõik ameeriklased täielikud hambapeded- pole veel ühtegi näinud kel ei oleks üle näo ulatuv valge naeratus. Vanad inimesed on enamasti rootslased.
Minule pakutakse rahvuseks enamast hollandlast. Kas tõesti jõudsid hollandi blondid beibed siin oma märgi maha panna?

Päeval teen rannas rõõmu malaisia koolipoistele, kes soovivad minuga pildile jääda. Nõustusin (ohhhh, ma ei oska meestele ei öelda, isegi kui nad on 14-aastased J). Loodetavasti ei pane nad seda facebooki: meie klass ja tissidega välismaa pornostaar või midagi sellist.

Järgmisel päeval on poisid tagasi ja nähes mind panevad padavai fotoaparaati tooma. Naastes üritavad meeleheitlikult nägu teha nagu pildistaks nad randa. Keskealisele naisele on muidugi kompliment kui alaealised noormehed leiavad su keha pildistamisväärse olevat, aga küllap ei tasu seda ületähtsustada – selles eas (malaisia)poistele on ka ainuüksi naiste bikiinide nägemine päeva rõõmsamaks muutev sündmus.
Seekord keeldun nendega ühele pildile minemast. Aitab.

3. päev

4. päev

Selliseid tegelintskeid kohtasin Veelaluses Maailmas (Underwater World)

5. päev

Lapsukesed hullavad rannas

Ja pered järgivad liivalt.
Õhtuks koguneb kogu rannarahvas/puhkajad randa päikseloojangut vaatama. On rahvarohke.

Lõuna India restoranis- riis kana karriga- 1,5 €

6. päev

Punane riffahven kalarestoranis - 10 €

Pidu rannas

Babyloni baaris

7. päev

Viimane õhtu rannal

Homme kolin oma toast välja. Teen viimased ujumised ja sõidan poole kuuese praamiga tagasi Penangi. Olen täitsa kutu päikse käes olemisest, kell on 21:35 ja mul pole jaksu teiste ränduritega rummi ümber jaurata. Lähen tuppa ja kukun pikali.