Lutikad

Tundub, et hakkan üha rohkem nautima oma plaanivaba rändamist.  Või vähemalt saab seda endale lubada see kes maandub suhteliselt väikesesse riiki, et seal 6 nädalat ringi uidata. Midagi ei pea, kõike võib ja aega on. Tänane päev algas vähimagi plaanita ja lõunaks olin juba ühel imelisel väiksel saarel.

Ühtlasi läheb 28.12.2011 kirja tähelepanuväärsena, sest pärast viie Kagu-Aasia riigi külastamist on just Malaisia see riik kus ma sain endale lutikahammustused. Esimesed viis ampsu tegid lutikad Lucy Homestay külalistemajas kus ma ühe öö enne Sepiloki poole suundumist olin. Nende sügelemist märkasin järgmisel päeval ja siis sain ka aru, et need ei ole tavalised sääsehammustused.

Kota Kinabalusse naastes otsustasin ennast up-gradida ja minna vähe paremasse külalistemajja Step In Lodge`t kiidab LP kui väga hea ja asjatundliku staffiga kohta. Mulle see piirkond meeldib rohkem- siin on rohkem elu, aga nagu näha saab 28 ringiti eest nii voodi, hommikusöögi kui ka lutikad. (Ja esimene koht kus wi-fit ei ole). Vähemalt nii on minu toas (2c) alumises voodis. Kõrvalnaris on 2 meest- kummalgi pole häda midagi.  Nagu Tiiu mind äsja netis lohutas- lutikaid võib saada ka 4-tärni hotellist. Cameron Higland`sis oli samamoodi- üks plika sai hammustused ja meil teistel polnud häda midagi- paistab, et saadanatel on kombeks üks voodi valida. Või kõige nõrgem patsient?

Hommikul teavitasin hotellirahvast ja nad tegid miskit tõrjet. Tõrje näeb ise välja nii, et kiirkeedukannus olev vesi aetakse kuumaks. Ma ei tea kas sinna sisse ka midagi käib, aga madrats tõsteti üles ja selles kannus oleva asjaga piserdati nari raam üle. Madrats tagasi, uus lina ja kogu pidu.

Juba on õhtu 23.30, kui ma seda postitust kirjutan. Ja kujuta ette- üks bastard juba istus mu voodi peal valmis ootel! Arvasin, et silmaga neid ei näe, aga kui tule ära kustutasin ja kükloobivalgusel voodit vaatasin siis seal ta oli- nagu väike puuk- oranžikas selline. No ma ei tea- võibolla oli mõni muu putukas, puru või mu elav kujutlusvõime, aga laiaks ma ta litsusin. Nüüd mul sees antihistamiin, peal sääsetõrje ja igaks juhuks määrisin natuke voodijalgu teepuuõliga- sel on tugev lõhn- loodetavasti mitte ligimeelitav.

Ööseks poen oma siidist magamiskotti ja panen pika varrukaga pluusi selga. Ma ei tea ju veel- kas nad hammustavad riietest läbi ka või?

Praegu andis kõrvalnari mees mulle enda lamamismadratsi- teate, selline nagu piknikul käiakse- ta arvab, et metallpoolt nad ei kannata ja sellest nad läbi ei tule. Kurat, ma arvan, et nad ronivad voodijalgu mööda üles, mitte ei tule madratsi seest. Mingist blogist või trip.ee st kunagi lugesin, et eestlased olid ka kuskil Aasias hädas lutikatega. Pärast mõnepäevast tulutut võitlust meenus vanarahvatarkus ning nad küsisid külalistemajast 4 kaussi, täitsid need veega panid kõik voodi nelja jalga veekaussidesse ja magasid sel ööl õndsat und.

Kaussidega praegu ei jända, niikuinii lendan homme uude linna. Internetti ka siin pole, et uurida mis teha. Võtsin pakutud madratsi ikka vastu, teine tahtis aidata ju. Istun nüüd ülemisel naril (neil pikem tee tulla?) Lesin sellel pool kere magamiskotis ja kuuman, väljas 30 kraadi – a kurat hirm on. Mul on mingi 30-40 hammustust kindlalt, võibolla rohkem.

Eile Kota Kinabalusse jõudes marssisin esimesena kohe ühte turismibüroosse, et uurida lenda nii Mirisse kui Mulusse. Kahjuks sattusin täiesti algaja tüdruku peale. Külalistemaja tasulises arvutis ma enne eeltööd ei jõudnud teha ja Sepilokis oli ju nett maas üleujutuste tõttu;  arvasin- küll targemad teavad ja saab pileti kiiremini kätte. Oli juba pealelõuna. Tüdruk pakkus mulle esmast 400 ringitist Air Asia lendu Mirisse ja ma pidin teada õpetama milliseid lennuliine vaadata. Kui juba kord turismibüroos olin, siis palusin vaadata kõiki lende mis mu reis lõpuni veel jääks. Kas tüdruku oskamatuse tõttu või halva ajastuse tõttu läheks mu kõik seitse lendu maksma 1800 ringitit (üle 7000 krooni) aga rohkem mul siis transpordi peale ei kuluks ka. Hindasin seda siiski kalliks ja ostsin vaid need millega kiire.

30. dets lendan Mirisse ja sealt Mulusse kuhu jään kuni 5 jaanuarini. Ilmselt üritan sealt kuidagi Kuchingi jõuda, mida mul esialgses plaanis üldse ei olnud. Kõige tähtsam on nüüd- näiteks homme- osta ära siis Kuchingi- Kuala Lumpuri pilet- pean tagasi mandrile saama umbes 15 paiku, siis on mul veel paar päeva aega Melaka külastamiseks enne kojulendu.

Hommikusöögi lauas kohtasin kahte poissi, kes mõlemad pikemalt Borneol olnud ja tunnistasid, et Kota Kinabalu (KK) pole ise suurem asi vaatamisväärsus. Kui ma vaid üheks päevaks siin- ning ootamatult oli ilus päikseline ilm- siis tasuks sadamast paadiga sõita ühele kolmest saarest mis linna lähedal. Nii tegingi ja 10 minutise jalutuskäigu kaugusel on sadam. Seal on 5-6 tuurikorraldajat kes kõik teevad sama raha eest samu trippe. 43 ringit eest sain suurepärase päeva. Selle summa sees on edasi-tagasi sõit, snorgeldamismaski ja lestade rent.

Saar ise oli ilus (külastustasu 10 ringitit makstakse veel kohapeal ka) ja väga ilusa puhta kuld-valge liivaga. Igatahes kaunim kui ükskõik millise Langkawi ranna liiv. Aga saart ise avastama minna ei saa (sain nii aru) ja külalised pikutavad – snorgeldavad umbes kaldaribal 300 m mõlemale poole sadamast.

Mina valisin Mamutik saare ühe noormehe jutu peale, kes hindas selle saare snorgendamisvõimalust paremaks kui Manukani. Sapi  kohta- kõige kaugem saar- ei teadnud ta midagi öelda.

Uskumatul kombel algavad korallrifid siin ainult 3 m veepiirist ja nägin täitsa palju erinevaid kalu. Kaks liiki olid tuttavad ka- ma pildistasin neid veealuses muuseumis, teadmata et neid hiljem kohtan.

See väike triibuline kala mässas kogu aega nende pruunikate korallide ümber.

Need kalad on nagu Tipp ja Täpp, alati käivad paaris või mitmekesi.

Kõige ägedam oli muidugi sattuda suure kalaparve sisse. Esimene kord oli neid umbes 50-100 ja nad olid sellised 30-40 cm pikkused. Peamiselt vikerkaarevärvilised, valged suure pruuni silmaga või pruunid valge täpiga keskel või erksinised.

Teinekord sattusin pisikeste kalade parve sisse keda võis olla 200 000 tükki või rohkem – nad tiirlesid ümber minu ja niipalju kui sügavikku nägin, siis polnud see ainult kaladest kitsuske vöö, vaid nagu tornaadokeeris. Vägev!

Võimalik, et liival olidki liivakärbsed, sest just seal rannas läks mu sügelus aina hullemaks ja märkasin punast kihelust igal pool jalgadel. Sestap veetsin igast tunnist pool vees. Paadid lähevad rannast tagasi kord tunnis, iga firma nats erineval ajal, meie paat läks 16.40, nii et sain täiusliku päeva veeta.

P. S Tiiu netis eile ütles mulle, et need võivadki olla liivakärbsed. Siis ma ei uskunud teda, sest lööve õlal tekkis ju hommikul, kuid nüüd on mul lööve (samasugune!) ka jalgadel ja see tekkis küll rannas.

Rannas läks õlavarrele öösel tekkinud lööve ja sellega kaasnev kihelus aina hullemaks

Päeval oli tuppa siginenud saksa insener Chris, temaga käisime night marketil kala sööma ja pärast istusime õlledega  netikohvikus kuni seal levi kadus. Siis sain ka oma hädast osadele oma sõpradele kurta, sest sel õhtul olin küll nagu hunnik õnnetust ja internetist loetu aina tekitas hirmu selle voodi ees kuhu ma paari tunni pärast minema pean.

Praegu ehmatas mind mu ülemises narivoodis väike sõrmepikkune geko, kes julges lina peale tulla. Jumal küll, kas selle päeva üllatused ei lõpe juba?

Käsivarte peal nüüd ka  (30.12.11), pärast teist ööd sama voodi nari ülemisel korrusel

Selle postituse panen nüüd üles Miris. Kell saab kohe 1 öösel ja pean minema magama, homme lend Mulu Rahvusparki. Ei tea kas seal internetti on. Kui pole, siis nägemiseni uuel aastal.

Kolm väikest saart Kinabalu lähistel- Mamutik, Manukan, Sapi

HEAD UUT AASTAT!