21 detsember, 2011

Tai Igatsus

Viimasel päeval kutsus nunnu mind Koh Lipele (vähemalt nii ma sain aru J) - Tai paradiisisaar siin lähedal kuhu päeva-paariseid trippe korraldavad kõik külalistemajad.
Ei kullake, mind ootavad räpased külalistemajad ja nädala eelarve maksma läinud lend Borneo vihmametsadesse madude ja metsikute orangutangide juurde. Pagan küll. Oleksin saanud veeta mõned päevad kõige hoolitsevama türklasest taanlasega. Masendav. Nüüd ta jäigi sinna aastavahetuseni mind igatsema enne kui tagasi Taanimaale lendab. Minu prints.

Arvate, et räägin liiga palju meestest? Aga õllest ei saa ju rääkida! See on nii kallis.

Malaislased turistide võõrustajatena pole suurem asi nutikad (või ehk on kui arvestada, et nende maa on nii palju rohkem arenenud kui Tai?). Näiteks rannas pead rannatooli eest maksma 40 eeki, samaaegselt kui Tai või Kambodža rannas võid istuda suvalisele kohvik/restorani lamamistoolile ja kohe hüppab välja abivalmis poiss menüüga, kust endale rannakoksi võid valida. Ma ei mäleta, võibolla sealgi niisama istuda ei saanud, aga ma ei näinud kedagi kes oleks rannakoksist keeldunud ja nii võid seal hängida terve päeva- tellides ka sööke ning grillitud krevette sealtsamast puhvetist. Kõik rannarestorani  töötajad on paari päevaga juba su parimad sõbrad ning saadavad oma sugulased su jalakarvu katkuma, pediküüri või massaaži tegema. Oleme kõik üks pere ju! Värsketest krevettdest või tükeldatud ananassist keeldumine on kuritegu.

Langkawi rannas tuleb ainuüksi tooli laenutamise eest maksta. Koksi ostad eraldi, kui neid üldse on. Enamasti coca, sprite jm taolised karastusjoogid. Või siis on suuremate resortide rannatoolid vaid nende külastajatele. Keegi ei käi seal peesitajaid teenindamas.

Tailased tunduvad üldse nutikad olema- mitte ükski teine Kagu-Aasia riik ei tühistanud kolmeks masuaastaks oma viisatasusid. Tai tegi seda ja vist kõik mu tuttavad jõudsid nende aastate jooksul Tais käia või Bangkoki odavate piletite tõttu sealt oma teiste riikide matku alustada.

Veidral kombel igatsen isegi seda Tai (võlts)siirast naeratust millega nad kõiki oma kliente teenindavad. Mäletan küll selle erinevust myanmarlaste siirusega võrreldes, kuid ikkagi. Malaid on teeninduses nagu eurooplased- nad on viisakad ja kenad, aga ei enamat. Ühele naljakale veidrusele olen nüüd 3 korda sattunud- räägid mingi malaislasega juttu, keegi tuleb vahele. Sinu teenindaja jätab su rahus nagu tottakai seisma ja ei tee enam üldse välja. Lihtsalt vatrab selle vahelesegajaga nagu oleks unustanud, et sa sealsamas seisad. Ja see võib olla 32 kraadises palavas päikeses, nii et sa ei tea kas minestada siia samasse või tormata kaugemale puudevillu. Lihtsalt seisad seal oma kõige totrama turistinaeratusega ja ootad millal kaks malaislasest saavad oma jutud räägitud.

Mõtlesin praegu, et see tai igatsus on ikka rohkem Pai igatsus. Eelmisel aastal samal ajal olin ju seal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar