Sugulastel külas

Jõululaupäeval tuleb ikka lähedaste peale mõelda - veel parem nendega koos olla. Niisiis otsustasin selle päeva veeta orangutangide varjupaigas.

Sabahi piirkonna kohta kirjutab LP sissejuhatuses umbes nii: „Ei, jumal ei võtnud puhkust seitsmendal päeval, ta mõtles umbes nii: mis küll juhtuks kui võtaks saare, kataks selle läbipääsmatu džungliga, korjaks sinna pundi veidraid loomi ja keeraks temperatuuri 40 peale?“

76 000 ruutkilomeetri peale on laiali paisutatud viis peamist vaatamisväärsust: Kagu- Aasia kõrgeim mägi- Kinabalu, Sempora arhipelaag, Kinabatangi džunglijõgi, Sepiloki orangutangi varjupaik ja väga vana konserveeritud mets Danum Valley kus igal ajahetkel umbes 100 teadlast tööd teeb. Viimasesse iseseisvalt reisida ei saa, kui just rahakott puuga seljas ei ole.

Varjupaik ise on ligikaudu 40 ruutkilomeetrit vihmametsa ja on üks vähestest mis Sabahisse allles jäänud. Õlipalmi istandused on ülevõtnud kõik mis võtta on. Üks onu (Azmi) rääkis, et omal ajal kui hiinlased jõudsid Malaisiasse, siis avasid nad palju poode ja kohalikud farmerid  said neist kaupu osta. Kui raha polnud, siis pandi kõik vihiku peale. Mõne aasta pärast võis aga list olla nii pikaks kasvanud, et vaesel Malaisa vennikesel polnudki muud teha kui oma maa maha müüa. Hiinlane kavalpea ei jäänud aga niisama selle maaga passima- nüüd on need ammu õlipalmi ettevõtetele müüdud ja vaid 23% Sabahist in jäänud puutumata. Ma ei tea kas seda niigi palju on.

Põhimõtteliselt tervet teed KK-st Sandakani palistavad õlipalmi istandused ja need majapidamised, mis on suutnud endale maja säilitada peavad arvestama, et istandus algab lausa kodutrepilt. Istanduse ettevõtted ei jäta ühtegi oma ostetud meetrit vabaks. Ka meie kodutee siia üles Paganakandii külalistemajja kulges küll läbi kauni oru, kuid kui ühele poole võõrastemaja jääb väike vihmametsa tükike, siis viimased majakesed on ehitatud juba vaatega õlipalmi istandusele. Ja see hakkab kohe maja tagant. Nii et mulje mõnusast oaasist keset vihmametsa on siiski kaunilt väljapeetud illusioon.

Väidetavalt teeb valitsus kõik, et aidata metsikut loodust säilitada, aga see võib olla ka vabalt poliitiline steitment. Nii ahvide varjupaigas kui ka jõetuuril vaatavad külalised küll ilusaid õpetlikke filme Kinabatangi jõe metsikutest metsadest ja sellest kuidas seda kaitsta tuleb, kuid filmi lõputiitrites jooksevad energiafirmade logod- indulgents oma süütegude pärast.

Õlipalmi istanduse asja peaksin veel intenetist tuuseldama, aga niipalju kui ma ühest kohalikust aru sain, siis pärast palmide mahalõikamist kulub umbes 30 aastat enne kui sa saad sinna uued palmid peale istutada. Ja mitte midagi muud sa sinna maale enam kunagi istutada ei saa, sest miski ei kasva seal- palmid tõmbavad väärtuslikud mineraalained maa sees välja ja sisuliselt kannatab selle massilisel õlipalmi reostuse all kogu siinne ökosüsteem. Kõik need pestitsiidid ja väetised uhutakse ju vihmaveega lõpuks ikkagi mingil määral allesjäänud metsadesse ja jõkke. Ning mööda jõge jõuab see kõik omakorda Sulu merre,  kus elavad seni veel vannisuurused kilpkonnad ja kus on ühed maalilma kõige kaunimad korallirifid. Väga kurb vaatepilt on see pikk bussisõit.

Tundlikumad loomad-linnud pidid seetõttu ammu olema nii sügavale  metsadesse kadunud kui võimalik. Loodusesse jäänud metsikutel loomadel aga pole lõpuks kuhugi minna- toidujaht saab käia ainult vihmametsaks jäänud alal. Rõngas tõmbub aga ühe enam koomale ning eluruum jääb väiksemaks. Seepärast on ka ühel siinsel eravarjupaiga omanikul (Labuk Bay) lihtne Borneo kuulasid pikaninaga ahve (Proboscis Monkey) külalistele näidata. Neli korda päevas tehtavale toitmisele tulevad ahvid hea meelega kohale, sest iseseisvaks toidujahiks on varjupaiga mets liiga väike.

Orangutangid seevastu eelistavad varjupaiga territooriumi kaugemates nurkades olla. Sealgi käiakse neid toitmas, kuid pelglikumad eelistavad metsas ise puuvilju korjata ja mõni ei annagi end näole. Need kes on tõeliselt metsikuks muutunud viiakse mingil hetkel siis tagasi loodusesse- nii kaugele metsasügavusse kui saab, et nad enam inimeste lähedust ei vajaks. Olenevalt sellest mis konditsioonis on ahv leitud või on ta varjupaigas sündinud ja üles kasvanud – võib minna 6-10 aastat enne kui inimese väike sugulane saavutab sellise iseseisvuse, et teda on võimalik varjupaigast iseseisvalt metsa välja saata.

Orang-utan tähendabki kohalikus keeles umbes metsik mees metsast või midagi sellist. Seepärast pole ka ime, et mõned aastad tagasi Malaisia võimud käisid tõsimeeli metsas ahvinimeste perekonda otsimas.

Tänaseks on Borneo loodusesse alles jäänud umbes 15000 orangutangi. Neid on võimalik näha veel ka Indoneesias Sumatral, see ongi kõik. Isased orangutangid kasvavad võimsaks ja on 7 korda tugevamad kui üks mees. Üks Indoneesiast tulnud tüdruk rääkis, et nad jalutanud giidiga koos mingit sumatra varjupaiga-džunglit, ta oli rivis viimane. Äkki pannud talle keegi selja tagant käe õlale- see oli suur emane orangutang, keda oli inimeste juures peetud ja kes oli seetõttu väga inimsõbralik. Sellist enam loodusesse lasta ei saagi. Samas õpetas giid ka hoiduma metsikute ahvide eest- et kui ta ütleb „jooske“ siis tuleb joosta nagu jalad võtavad- mõned ahvid on inimeste peale tigedad. Ei imesta, kui kuulata lugusid, mismoodi neid päästetud on.

Varjupaiga külastuskeskus on väga turistlik atraktsioon. Peaaegu nagu loomaaed, aga vastupidi tavapärasele- inimesed on piiratud territooriumil, loomad on vabad. Esiteks tuleb kõik oma asjad välja arvatud fotoaparaat panna lukustatud kappi (tasuta). Eriti rangelt on keelatud kaasa võtta igasugu sääsetõrje vahendid, sigaretid jm lõhnavad asjad.
Sel hetkel kui mina Sepiloki keskust külastasin, lubati turiste ainult esimesele vaateplatvormile. Paistab et neid on veel, aga kaks toitmist (kell 10.00 ja kell 15.00) toimusid seal. Vaateplatvormile minek toimub mööda käsipuudega ümbritsetud laudteed ja platvormi kohal ei ole mingit katust. Loomade söötmispuu on umbes 20 meetrit eemal ja on ümbritsetud umbes 2 m terassiga ja selle puu juurde tulevad neljast küljest köied või liaanid. Ahvid laskuvadki justkui kella peale pool tundi varem või mõned minutid hiljem platvormile. Hommikuse paduvihma aegu oli uskumatu, et 2 tegelast ja üks väike 8 aastane ilmus välja.

Sel vihmasel päeval oli vähe külastajaid ja me seisime seal kõik rajus vihmasajus 30 minutit

Pealelõunal tuli välja üks ema beebiga ja siis veel üks suurem ahv. Üks varjupaiga vabatahtlik rääkiski mulle, et enamasti tulevadki inimeste lähedale 3 emaahvi  beebidega, sest nendel on nii mugavam süüa saada. Teised eelistavad metsa tagumisi nurki, kuhu puuvilju viiakse harvem või otsivad ise metsast süüa.

Tõtt öelda pole ma eriline ahviarmastaja ja varjupaiga külastamine polnud mul esilagu plaaniski. Siiski on mul hea meel et ma ära käisin, sest paar päeva hiljem jõel kohatud metsik orangutang oli liiga kaugel, et teda korralikult näha. Kuigi orangutang on kolmest inimahvist inimesele kõige vähem lähedaste geenidega (96,4%n DNAd kattub) ei märganud kahel lühikesel visiidil kuigipalju sarnast. Kui ehk seda, et nad kannatavad paduvihma sama vähe kui meie.

Sepilok ja paistab, et kogu Borneo (va sukeldumissaared) ei ole kuigi populaarne backpackerite koht. See eest kohtab siin palju vanemaid inimesi ja lastega peresid (enamasti rootslased). Kõik nad jooksevad siit ühe päevaga läbi. Öeldakse, et kõrghooajal võtab varjupaik vastu kuni 800 külalist päevas. See on tohutu rahvamass. Meie visiidi ajal oli hommikusel söötmisajal ahve vaatamas umbes 50 inimest ja pealelõunal 20.

Mis siis ikka- oli elamus küll. Võibolla mitte ilmtingimata just ahvid iseenesest, aga kõik see lugu nende varjupaikadega ja sellega mis siin toimub.

 Eesti keeles leidsin netist selle lingi (pole küll Sepiloki keskus, aga midagi sarnast).