Selamat tengah hari- tere päevast Kota Kinabalu. Ja head aega

Kahju oli küll lõpuks Langkawilt lahkuda. Aga mis teha- turist ei saa niisama passida, kui nii palju huvitavat on ees. Penangil olin hotellis ühes toas poistega kes olid sealt samuti tulnud ja üks neist läheb tagasi. Millegipärast ei imesta.

Georgetowni- Langkawi praam seest ja väljast. Päästepaat? ja lestad- juhuks kui neid peaks vaja minema.

Georgetown (kuigi nad kõik ütlevad ikkagi Penag selle linna/saare kohta) tundus taas kohale jõudes nii armas ja omane. Linn oli õhtuses valguses nii ilus ja tundus 10 korda turvalisem kui nädal tagasi; vantsisin oma kottidega üksi läbi õhtuse indialinna ja armeenialinna- midagi ei kartnud! Jõudsin hilisõhtul siiski endale viimase maitsva Penangi laksa sisse vohmida, enne kui oma armsasse dormi magama kukkusin.

Targasti tegin, et hommikuse liiklusummikute ajal siiski kohaliku bussi asemel takso kasuks otsustasin. Läks maksma küll 10 korda rohkem, aga jõudsin tänu taksojuhi kavalatele manöövritele ja ümbersõitudele tund enne väljumist lennujaama.

Amazing flight- just selle sa saad 220 € eest.

Kota Kinabalu terminal 2 (sinna kuhu Air Asia maandub) tundub pisut kaootiline. Sellegipoolest annab infolaua tädi mulle koheselt linnakaardi ja näitab käega ebamääraselt kohaliku bussi peatuse poole. Kuigi LP soovitab sõita linna kohaliku bussiga 2 või 16 A (mitte mingil juhul 16) soovitab tädi mulle siiski bussi 16, mis väljub teadmata aegadel (tuleb oodata) ebamääraselt - sealt.

Mis siis ikka, jaamast väljudes paremal pool lõpus olid tõesti suitsetamist keelava sildi alla 6 tooli koos kolme suitsetajaga ja suveniirikaupmees kinnitas, et see ongi bussipeatus.

Mingil hetkel ilmus väike kolisev mürakas kohale lõbusa bussijuhiga, kes koos kõikide teiste reisijatega vastas kooris mu küsimusele:  kas see buss läheb kesklinna (City Park) „Satu Malaysia, satu malaysia!“ ja siis veel midagi. Homeeriline naer jätkus veel  20 minutit kui ta tahavaate peeglisse vaadates ja mulle arusaamarus keeles minuga või kogu bussiga (?) rääkis.
Hiljem lisatud: kirjeldasin ühele kohalikule seda lugu ja küsisin mis see satu malaisia tähendab, kuna ka ühes raadiosaates saatejuht seda nii korrutas. See pidu tähendama "Üks Malaisia".  Palju erinevaid rahvuseid- aga üks Malaisa. Nagu slogan või nii.


Meenutas pisut seda hullunud taksojuhti kes meid kunagi öösel Poipeti piiripunktist Battambangi viis. Kõhe oli, aga teised reisijad naeratasid ning mu kõrval istuv koolipoiss küsis kaastundlikult: “First time in Malaysia?“

Aga mis kõige naljakam- poole tee peal peatas lõbus bussijuht bussi, pani selga üleõla konduktorikoti, otsis välja viide erinevat värvi piletipakid ja hakkas bussi jäänud kolme reisijat kontrollima. Kuna teised reisijad maksid kõik alles väljudes, siis oli minulgi 1.50 higisesse pihku surutud. Kaastundlikul poisil mu kõrval ei olnud peenraha, siis maksin 4 ringitit meie mõlema eest.
Lõppeatuses arvas bussijuht, et me peame ühise pildi tegema.

Pilt sai pisut udune- olin veits ähmis

Sõbrast bussijuhist oli kasugi, sest lõpp-peatuses polnud mul aimugi kuhu ma saabunud olin. Kõikjal ümber oli kümned väikeseid marsad kõikidel mingid tundmatud sihtkohad klaasi ees siramas. Minu bussijuht näitas käeviipega otse edasi ja kordas“ City Bus, City Bus“. Aga milline neist sajast?

 Vantsisin natuke maad edasi läbi marsademere ja jõudsin rohelise-kollaste suurte bussideni. Ühel oli õnneks peale kirjutatud City Bus. Aga neid seisis seal kolm ja ühel neist oli eest silt B1. Seisin seal nagu tola, kuna iga malaislane kellelt kesklinna küsisin näitas erinevale bussile. Mu sõber tuli appi ja ajas mind B1 peale.
Püüdsin piletimüüjale ning bussijuhile seletada Australian Place või Gaya Street või kasvõi State Library,  mis tundusid kõik olema sealkandis kuhu mul vaja minna. Kumbki ei teinud päris seda nägu, et oleks aru saanud.
Hulk inimesi läks Wisma Merdeka juures maha ja kui ma bussipoiste poole pöördusin, siis andsid nad mulle käeviipega märku, et olengi õiges kohas. Kobisin maha ja siin ma siin nüüd olen- Lucy Homestay backpackerite dormis. 23 ringitit öö hommikusöögiga. 6-st voodist viis on veel tühjad.

 

Ümbernurga kohas nimega  Pepermint on maitsvad Vietnami toidud ja tellin rõõmuga Pho- supi. Ei tea kas näen nii näljane välja ja olemasolevast valikust toovad ettekandjaplikad mulle  Raw Beef supi.  Korraks meenub möödunud aastane Moniwa kogemus kus pooltoores liha minust terve öö tahtis välja tulla, aga söön supi ikkagi ära  ning nüüd ootan siin rõdul vihma möödumist, et minna linnaga tutvuma.

Minu Vietnami lemmiksupp

Rõdul seda postitust toksimas

Nii. Nüüd on kell 22.35 ja ootamatud muudatused plaanis.

Homme kell 6.00 on äratus ja mind ootab 6,5 h bussisõit Sepilokki. Helistasin ja broneerisin endale telefoni teel eelviimase dorm-bed`i ühe võrdlemisi uhkes resordis. Kui hästi läheb siis veedan jõulud sugulastega- orangutangidega.