Sepiloki lähedal

Õnneks ei ilmunud jõuluõhtuks välja mulle eelmisel päeval tekkinud uus sõber mr Ask Me, nagu ta end ise kutsus.

Ootamatult minu kõrvale dormivoodisse prantsatanud mees kutsus mind pärast 10-minutist vestlust Sandakani õhtusöögile. Sepilok asub 23 km enne Sandakani ja Kota Kinabalust bussiga tulles, tuleb lihtsalt end õiges kohas maha küsida. Hotellid tulevad ja korjavad sind maanteelt peale ja toovad tasuta kohale.

Hea, et mul jätkus tahtejõudu onule ära öelda. Sõbralik küll, aga ta oli nii kole! Jäin külalistemajja pikutama ja tellisin õhtusöögi siit. Kuna see asub nii eraldatud kohas, siis iseseisvalt Sepiloki teiste külalistemajade või resortide restoranidesse söömaminek on 2 km kaugusel. Hommikusöök on hinnas ja õhtusöögid maksavad 10-16 ringitit.
Enamus õhtusöögi kaaslastest oli just oma 1-2 päevase visiidi lõpus ja lahkus järgmisel hommikul.  Kole onu läks välja sõbraga pidutsema ja arvas, et jõuab hommikuks tagasi. Õnneks ei jõudnud.

Dareni ja Petraga veetsime siis jõuluõhtu ühiselt. Kuna Petra on saksamaalt, siis oli meie jõuluõhtu 24-dal. Minu poolt oli ainult väike Vana Tallinn ja näkileivad, mul polnud ju aimugi kus ma sel õhtul olen- on see linn või maa ning mis võimalused varustust hankida. Nemad olid  paremini ettevalmistunud ja KK-st kotitäie head-paremat varunud- viin ja džinn olidki meie õhtumenüüs. Peale tööpäeva lõppu ühinesid meiega üks Austraalia naine ning kohalikud töötajad- üks neist sai väikse džinnikoksi endale lubada sest samal päeval alanud padusaju pärast oli tee vee all, autoga koju sõita ei saanud ja ta jäi ööseks hotelli territooriumile. Teine ei saanud endale jooki lubada, sest ta oli just kõvasti duriani söönud.

Ma ei tea kas see on tõsi, aga malaislased usuvad, et kui sööd duriani ja jood alkoholi peale, siis võid ära surra. Et durianil pidi oleme mingisugune selline ensüüm  mille peale alkohol ei lähe mitte. Võimalik, aasialastel on niikuinii alkoholi lõhustava ensüümi puudulikkus ning durianiga kokkumiksitult on see eriti ohtlik. Esimest korda kuulen sellist asja. Inglise keelset infot  >>>
Mis puutub aga duriani, siis mitte kuskil mujal aasias ma pole näinud selliseid duriani-armastajaid kui Malaisias. Mujal neid lihtsalt müüakse, aga keegi ei söö (Kambodžas muidugi maksis see ka 8 $, mis on ühe lihtsa mehe nädalapalk). Aga Malaisias ei ole mitte ainult duriane näha igal tänavanurgal või lausa maantee ääres pikki lette, vaid ka duriani lõhna on igal pool. Osad hotellid panevad lausa ukse peale keelumärgi ja minu teada on see ka lennukites, bussides keelatud. Sellegipoolest tundsin kahel pikemal sõidul kuidas äkki kuskilt õhku durianipahvakas lõi.

 

Need kaks pilti Kota Kinabalust leitud spetsiaalsest duriani restoranist (tänaval) kus umbes kümne laua ümber istuvad inimesed. Müüakse ainult duriani, ei midagi muud.

Ah jaa- kui järgmisel päeval ahvide varjupaigast saabusin,  leidsin enda voodilt onu Ask Me teate.